ARHIIV

07/07/2014

Tõde minust

Tegelikult tahan ma olla täiuslik. Emana, naisena.

Olen endale seadnud sihiks liiga palju asju ning pettun endas kui ma ei jaksa vahepeal kõike teha.
Ja mina enda pettumist varjata ei oska. Siis olen närviline, pahane, vihane, kurb ja õnnetu. 

Mäletan näiteks nooremana seadsin endale sihiks, et kui ma olen 30-aastane, siis mul on kaks last ja töötan õpetajana. Ja selle kava järgi olengi vist elada üritanud. Sellest plaanist ma enam nii kinni ei hoia, olen aksepteerinud, et olen enda elu ilusti elanud ja hakkama saanud nii hästi kui võimalik.

Ennast rohkem tundma õppides olen näinud kuidas mul on sooritamisevajaduse tõttu tihti mitu rauda tules, kõik peab olema tiptop. Pealt vaadates ja ka tunne sees.

Kellele mul on vaja end tõestada? 
See on kuidagi alateadvusesse juba sisse mulle kodeeritud. Lapsed peavad olema hästi kasvatatud, sõnakuulelikud, puhtalt riides. Kodu peab olema puhas ja laitmatu. Toit peab olema isetehtud kodutoit ja tervislik. Ise pean olema vormis ja kraps.

Kui palju üks inimene jaksab? Lihtne vastus, ega ikka ei jaksagi. Minu küsimus on, et millise koha pealt olen nõus tingima?

Kahe lapsega kodu korrashoid on raskem kui varem. Selle koha pealt olen püüdnud järgi anda. Süüa ka ma ei jaksa alati 100% nii kenasti teha kui tahaksin. Ja mis siis? 
Seda ma vähemalt üritan endale sisestada. 

Kogu tõde mustvalgelt on tegelikult see, et jaksan periooditi olla 75% see, kes püüan olla ja siis tekib väsimus ja olen korraks jälle depressiivne ja jõuetu. Siis jälle kosun ja hooga mäest üles ja teen taas nii palju kui jaksan ega õpi oma vigadest. Kas see on normaalne?

Mitu korda ma end lõpuni põletan enne kui õpin mõõdukalt elama?

Hetkel olen jälle seal mäetipus. 
Kõik on suht kenasti, läbi minu silmade. Päike paistab ja elu on lill. Lapsed kasvavad ja mina kasvan koos nendega.


No comments:

Post a Comment