ARHIIV

22/07/2014

Asjad, mida ma koju ei osta TOP 3


- Arvutimängud (Piisab mõnest DVD-multikast, mida arvutist vaadatakse. Telekast tuleb ju niigi multikaid. Ning kui väga vaja, siis laps saab vahest natuke Ipadist multikat või mingit lastemängu mängida... Kodus umbes kaks korda kuus, teinekord reisil olles on see hea ja mugav tegevus.)

- Telekamängud (Võibolla ainsana see Wii, spordimäng? oleks mõeldav.)

- Püssid, mängupüstolid (Las lapsed ehitavad ise kui on väga vaja, legodest või okstest. V.a veepüstol. Ja mul on alati olnud reegel, et olgugi siis mänguoks see püstol, aga teist inimest ei tohi sihtida näkku.)


Põhjus on väga lihtne:

Sest minuarust sellised mängud ja tegevused õhutavad last tihti siiski väga palju vägivaldsusele, laps muutub koheselt närvilisemaks (kui näiteks juba tund aega arvuti taga istub) ning need mängud ei arenda absoluutselt lapse enda loovat ettekujutlusvõimet ja sotsiaalset arengut... Ning elektroonilised mängud tekitavad sõltuvust... Ega ka muus mõttes mina ei näe mitte mingit positiivset mõju mitte mingil moel. 

See teema on minu jaoks vägagi must ja valge. (Arendavad mängud näiteks arvutis on minu jaoks hoopis numbrite ja tähtedega.)

Iseenda jaoks ma mänge ei hakkaks ammugi ostma. Esiteks ma tahaks enda ajaga midagi muud teha ja tunnen ennast nii hästi, et tean, et need tekitavad ka minus sõltuvust ning ma parem mängin lastega lauamängu ning neljandaks need on mõttetult kallid.

Kui lapsed on tõesti aastate pärast juba teismelised ja väga väga tahavad... Ning selleks ajaks on neil ikka piisavalt loogilist mõtlemist ka mõistust peas, siis võibolla kaalun seda asja. Seniks ma teen kõik, et sellised mängud neid väga ei huvitakski. Proovin.

Näiteks mina üritan alati teha kõike muud kui laste sünnipäeval multikat lastele telekast jooksma panna. Või üldse kui külas käiakse. See on nagu hädavariant rohkem.

Tänapäeval on vist natuke raske niimodi, aga üritada ikka võib. 






5 comments:

  1. Olles ise arvutimängur, tahan öelda, et teatud tüüpi arvutimängude mängimine arendab lapse suhtlust isegi rohkem kui näiteks sinu (ära võta isiklikult) igapäevane blogimine või facebookis passimine. Miks? Niisama internetis surfad sa vaikuses, hoiad suu kinni ja jõllitad silmadega. Mängides online arvutimänge, suhtles sa mikrofoni kasutades näiteks Skypes (või muus programmis) reaalsete inimestega väga palju. Suu kogu aeg käib ja jutustab. Lõpuks lähed kodunt välja, saad sõprade kokku ja jutustad jälle.
    Kui arvutimängudest midagi ei tea, on need oletused, et see õhutab vägivaldsusele või närvilisusele, väga rumalad. Igal asjal on teine pool ka, mida sa ei pruugi taeda, sest sa pole asjaga lihtsalt kursis. Samuti on tänapäeval arvutimängude mängimisega võimalik raha teenida rohkem kui 12h müüjana töötades. ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. minu meelest pole mitte MIDAGI hullemat, kui need mängud, mida Katre kirjeldab. midagi sõltuvusttekitavamat neist mängudest pole tõenäoliselt olemas ja päriselu jääb nende tõttu väga suure tõenäosusega tahaplaanile... ja ma räägin ka oma isiklikust kogemusest päris hardcore mängurina. :)

      Delete
  2. Lisan veel juurde selle, et enamasti istud arvuti taga toas. Värskes õhus eriti lapsed ekraani taga ei passi. Füüsiline pool on ainult lamamine või istumine. Plus silmade väsitamine. Need on samuti suured miinused eriti last arvestades.

    Ma ise on kah hädas internetis passimise üle, seega võtan ikka natuke isiklikult ka seda kommentaari, aga mõtlesin ise kah natuke vähendada inetneti kasutust..

    Ja sa ei saa mind selle koha pealt ümber veenda, et näiteks monsterite tapmine arvutis ei õhuta last löömisele ja närvilisusele. (Kindlasti on ka erinevaid mänge, aga tõin meelega sellise näite.)


    Ja veel üks asi on see virtuaalmaailm, kusjuures paljudel võib olla netis tuttavaid ja sõpru, kuid tihti neil (lastel) päriselus polegi näiteks õues midagi teha, sest kogu nende sotsiaalvõrgustik on internetis. Ja see pole ka minuarust hea.


    Aga ma kusjuures arvasin enne kirjutamist, et just sina Katre võtad sellel teemal sõna, sestt kunagi vist kirjutasid, et mängid neid mänge. Jah, ega kõik polegi samasugused. Mina kirjutan lihtsalt enda nägemust selle koha pealt. Ja ega ma ei ütle, et need elektroonikavidikat kõikidele sarnaselt mõjuvad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vabandan kirjavigadebpärast, ma siin ühe käega toksin.


      Aga ega mind lihtsalt hämmastas üks kord kui Soomes pikapäevarühmas olin praktikal ja tegin väikest küsitlyst 7-9-aastaste laste seas arvutimöngude suhtes.

      Küsisin, et kes võib iga päev kodus arvutimänge mängida nii kaua kui tahab... Ja kurb tõde, aga 80% lastest...

      Delete
  3. Mina pooldan ka ainult neid mänge, kus tôesti tuleb tagumik diivanilt üles tósta ja ennast liigutada. Ja öelgu inimesed mis tahes, aga ka meie majja ei tule eales ühtegi "relva", süstlamoodi veepüssid on kõlblikud. Tehnika on saatanast, see tekitab närvilisust (enda, lapse ja tuttavate ning laste peal näinud) ja kõik vidinad vôiksid ise-enesest otsad anda kogu maailmas.

    ReplyDelete