ARHIIV

03/03/2014

Ausalt ja avameelselt imetamisest

Kokkuvõte minu laste imetamise ajaloost:

Esimest last imetasin 100% kolm kuud ja seejärel andsin öösiti pudeli asemel veel tissi kuni poole aastaseks saamiseni. Piim kadus ise ära lõpuks, sest laps ju sõi järjest vähem rinda. Erilisi mälestusi mulle sellest ajast jäänud pole, välja arvatud imetamise alustamine, mis oli minu jaoks täielik piin. Piima asemel jooksis nibu lõhedest verd. Nii jube oligi. Õnneks see möödus kuskil nelja nädalaga. Imetamisnõustaja juurde mind ei saadetud ega muud nõu mulle eriti ei antud, sest lapse imemisvõte oli suhtelisest normaalne ja õige. Kreemitasin, mis ma kreemitasin, kuid miski ei aidanud.

Pärast teise lapse sündi alustasin taas imetamisega. Ma ei teagi kas varasem kogemus või see, et teine laps on rahulikum kui esimene, aga seekord ei olnudki imetamine nii valus ja jube. Hetkel olen imetanud 100% neli kuud. (Seekord olin end juba hingeliselt paremini ettevalmistanud ja mõtlesin juba rasedana, et kui mul see tissitamine ikka kolm-neli nädalat meeletult valus on, siis ma ei hakka end ja beebit selle tissisõjaga traumeerima. Kuid läks hoopis teisiti, beebi on nii tissisõltlane, et ma siin nuputan, mis nipiga ma talle õhtust pudelit tutvustan, olen paar korda juba proovinud ka. Sellega on oma jama. Nüüdseks ta vähemalt oskab pudelist piima kätte saada, kuid imetamise ajal on tal komme tulnud magama jääda, mida ta pudelist söömise ajal pole veel teinud. Aga eks me proovime edasi.)

Mina olen alati tissi andnud kui laps nutma hakkab, selliseid 3-4 söögivahesid on isegi praeguseks ainult mõned korrad olnud. Annan lapsele rinda nii tihti kui ta küsib. Aga kuna tahan ise natuke iseseisvamaks saada, siis hakkan talle nüüd õhtuti pudelist rinnapiimaasendajat juurde andma. Ma lihtsalt tunnen, et see öine uni pole uni, sest tegelikult ka - laps magab ainult tiss suus (lutti ju muidugi ei taha). Ja pealegi ma ei saa last ju kellelegi hoidu ka muidu jätta.

Imetanud olen suhteliselt iga pool. Kodus, poes, laevas, külas jne. Kasutan salli vms riiet avalikus kohas natuke katmiseks, kuid mida kauem ma imetanud olen, seda loomulikum see tegevus minu jaoks on ning kuna mu laps sööb ikkagi väga tihedalt, siis ma ei viitsi kogu aeg näiteks kodus/külas üksinda eraldatuna teises toas istuda ja last sööta.

Pooldan imetamist, vähemalt seda, et vastsündinule lapsele üritatakse seda pakkuda. Muidugi on mitmeid põhjuseid miks imetamine ei õnnestu või pole võimalik (ma ei hakka sellest pikemalt kirjutama) ja ka iga ema teeb oma valiku. Aga sellest ma küll ei saa aru kui värske ema ei taha imetada, sest muidu tissid vajuvad ära(!?).

Kuna esimese lapsega oli imetamise aeg ikkagi väga hetkeline ja pingeline, siis ma ei tea miks, aga ma isegi ei mõelnud pudelivariandile enne kui mulle seda öeldi (laps oligi siis suht 3-kuune), laps seedis seda rinnapiimaasendajat kauem ja magas ka natuke paremini, uni kestis kauem.

Iga ema teab ise kui kaua ta lapsi imetab. Mina olen enda jaoks alati mõelnud, et 6-10 kuud üritan ja kui ei tule midagi välja sellest, siis ei tule. 4-5-kuusele beebile saab juba püreesid ja beebiputrusid maitsta anda. Ise kavatsen beebit viimasena tissist võõrutada ~aastaseks saamisel. Ei tea kas laps ka sellega nõus on.

Mulle tundub praegu imetamine suhteliselt mugav variant, kuid esimese lapsega mäletan, et polnudki nii mugav midagi kui laps ikka tissi otsas nuttis ja vähkles. Eks peaasi, et kõik rahul on. Imetamise pärast stressis ema pole ka lapsele hea.

Head esmaspäeva jätku teile. Laps just ärkas ja nõuabki juba süüa.



(Lennart on pildil kahekuune)

No comments:

Post a Comment