ARHIIV

21/08/2013

Vilkuritega haiglasse

Mis juhtus?

Koristasin lapse toa (lapse viisin täna lasteaeda, plaanisin kooliasju natuke teha), seejärel kraamisin köögi korda. Sõin kohupiima. Selleks ajaks kell oli umbes 11:30. 
Siis heitsin pikali, tahtsin natuke uudiseid netist lugeda ja pikutada. Pikali olles ei sobinud üks ega teine asend. 

Järsku hakkas mul jubedalt paha. Tee mis tahad, aga nii paha oli olla. Nõrkus. Külm higi. Oksetunne kurgus. Jube vastik. Ei teadnud mida teha, olin juba ometi lamavas asendis, mis peaks olemise hoopis paremaks tegema.

Tegin paar telefonikõnet, lootes, et saaks muid asju mõelda ja n.ö. ennast petta ning samal ajal lootsin, et olemine läheb paremaks. Telefonis sain öeldud vaid, et mul nii paha olla...

(Mul on varem paar korda paha olnud, pea ringi käinud, see tingitud vist madalast vererõhust, mis on minu puhul tavaline olnud. Rasedakaardile viimane kord kirjutati 90/52. 
Kuid ükski nõrkusehoog pole üle 10 min kestnud.)

Igatahes oksehäda ja tuim valus torge kõhu põhjas sundis mind vetsu sammuma. Mõtlesin küll, et ei jaksa. Endiselt oli väga paha olla. Tekkis juba väike paanikahoog, et mis jama see küll on.

Otsustasin, et jah mul on nii halb, et helistan kiirabisse. Lamasin, pikutasin vetsu põrandal, koridoris. Peagi kuulsin kiirabi sireeni. Mõtlesin, et mul pole siiani paremaks olemine läinud, aga kas asi ikka nii hull või kujutan seda endale ette?

No nii. Vedas, et kaks naist tulid, sest mul polnud peale särgikese muud seljas ja nõrkus oli nii suur, et lõpuks nood riietasid mind ise.
Mõõdeti alustuseks veresuhkur: 5,4. Minul aga olemine endiselt kehv. Üritasin tugitoolis kuidagi istuda, aga vaevu jaksasin istuda ka vererõhu mõõtmise ajal. Vererõhk 70/33. 

Teatati, et sellise vererõhuga mind koju üksi ei jäeta. See tunne oli nii jube. Midagi on valesti, mõtelsin, miks mul see nõrkus ometi üle ei lähe juba.

Pikali olles pandi kanüül ja tilguti alla muidugi, see mõte sellest juba ajas mul olemise vist veel hullemaks. Selline nõelafoobik nagu ma olen, aga kui vaja, et siis kannatan ära, sünnituse pean ju ka üle elama jälle.

Seejärel pandi mind ratastooli istuma ja sõidutati kiirabiautosse sinna voodisse muidugi. Ma kirjutan vist liiga üksikasjalikult, aga see on sellest, et ma pole kunagi lihtsalt kiirabiautoga, vilkurite ja sireeniga haiglasse sõitnud. Mul oli millegipärast häbi, nagu oleks midagi valesti teinud. Väga imelik tunne. Kuigi teadsin, et parem on ikka kontrollida, et kas lapsel kõik korras. Ta küll liigutas ja kõhus valusid polnud kordagi enam, aga olemine mul endal oli ikka veel kehv.

Haiglasse sõit kestis ~20 min. Kohal ootas mind ~7-9 arsti, õde ja muud tegelast. Võeti igasugused vereproovid ja mõõdud ja muud. Nagu filmis. Ainult, et see kõik ajas mind veel rohkem paanikasse. Mõtlesin, et mis nüüd lahti küll on minuga, et nii palju inimesi siin ruumis viibib.

Tehti kiirelt ultraheli. Kusjuures muidu poleks pidanud enam raseduse ajal ühtegi ultraheli olema. Südamelöögid korras. Minul oli selleks ajaks vererõhk natukene tõusnud. Siis jälgiti tund aega lapse südamelööke.

Seejärel tehti uuesti, põhjalikum ultraheli. Lapselt võeti kõik mõõdud ja ennustati, et kaalub sündides umbes 3500 grammi. Lootevett oli normaalses koguses. Pea oli alla keeranud. Tahtsin võimalust ära kasutada ja küsisin, et kas seal on poiss, aga kõhutegelane otsustas ja keeras hoopis pepu ette ja pani jalad risti, niiet sain aru vihjest, et ju siis ei pea näitama. Tehti ka günekoloogiline läbivaatlus. Kõik korras. Mul olid närvid nii pinges, et terve ultraheli aja värisesin, kartes, et midagi võib valesti olla. Õnneks asjatult kartsin.

Selleks ajaks olid vereproovi tulemused tulnud. Hemoglobiin 106 (aga see polnud ka midagi eriliselt madal, viimati oli 108). Ja ka muud näitajad olid korras.

Hetkel:

Haiglasse pean ööseks jääma. Kolm korda on juba lapse südametööd jälgitud tunni kaupa.
Minu vererõhk muidugi natuke veel madal, parem siiski kui varem. 
Enne tuli väsimus peale, siis oli jälle natuke imelik olla. Kuid usun, et hommikul saan koju kui olemine suht sama "hea" püsib.

Nagu arst ütles: "Loodame, et pääsesime seekord lihtsalt ehmatusega." 
Laps oli kõhus lihtsalt vist sellises asendis, et surus mu veresooned kuidagi kinni.


(Olen muide siin samas haiglas, kus esimese lapse sünnitasin ja arvatavasti ka praeguse kõhuelaniku oktoobris? ilmale toon. Loodetavasti enne sünnitust ma enam haiglasse tulema ei pea.)






3 comments:

  1. Ei oska kohe midagi öelda,no comments...
    Õnneks nüüd koik hästi

    ReplyDelete
  2. OMG!! Ma nii ehmatasin. <3

    ReplyDelete
  3. Vererõhk 70/33?!? Selliseid numbreid pole veel kuulnud... mina mõtlesin, et mul on madal... 90/60. Päris hull lugu ikka!

    ReplyDelete