ARHIIV

23/04/2017

Võitsin kaks piletit!

See nädal lõppes tegusalt. Käisime perega eile tivolis ja täna ostsime tütrele suurema ratta ning lisaks kõigele läksin jooksin üle pika aja oma 10-kilomeetrise tiiru. Tegime Eleanoraga kokkuleppe, et hakkame käima iga õhtu rattaga sõitmas ja jooksmas (mina jooksen). Ohh.

Kõige toredam üllatus: Võitsin kaks piletit Naisten kymppi 10-kilomeetri pikkusele jooksuvõistlusele! Meil oli sõbrannaga plaan minna sinna, aga kuna ühe pileti hind on 50€, siis mõtlesime niisama kaasa joosta. Igatahes, nüüd saame siiski tänu võidule omale roosad (või olid need hoopis sinised?) jooksusärgid ja ilmselt mingi auhinnapakikese ka! Nii äge on midagi võita! Veel üks põhjus, et end rohkem liigutada. Niisiis vahetasin täna õhtul jooksupüksid pidžaama vastu ja jooksin tunnikesega oma tiiru ära. Ei tea, kas oleks ulmeline seada eesmärgiks 40 minutit? Elame, näeme.

Aga tegusat nädalat kõikidele lugejatele, ma üritan väsimusest hoolimata samuti aktiivselt jätkata! Varsti on tulekul ka video "Üks päev mehena", aga natuke peate veel kannatama!

Head und!

22/04/2017

Meil pole enam elutuba

Ma ei tõsta (enda meelest) kodus väga tihti mööblit ringi ja ausalt öeldes ma ei osta eriti mõttetuid asju kokku, aga siiski neid asju muidku koguneb ja koguneb. Igavene müsteerium!

Nädala alguses koristasin põhjalikult kööki ja lõpuks viisin neli (!) kotitäit prahti prügimajja. Ulmeline. Ruumi on vähe. Asju on palju. Mulle tundub, et isegi mööblit on kuidagi palju. Mu ema ütleb alati, et meie lastel on kodus nii palju erinevaid mänguasju ja mänge, isegi lasteaias pole kokku nii palju. Ja see on vist täitsa tõsi. Me hakkame vaikselt uppuma nende asjade sisse. Hoolimata sellest, et asjad on organiseeritud... Asjad ei püsi eriti kaua omal kohal, sest ma ei viitsi ausalt öeldes pidevalt kaagutada ka, et kuhu miski käib. Lihtsam on kord paari nädala tagant suurkoristus teha...

Lapsed on päris tükk aega oma isiklikke tube tahtnud, eriti see meie koolilaps. Täna õhtul mõtlesin, et miks mitte meie magamistuba muuta teiseks lastetoaks? Nagu mul kombeks, kui midagi tahta, siis muidugi nüüd ja kohe! Kolm tundi hiljem on meie 3-toaline korter uues kuues. Meil on elutoas magamistuba, lisaks sellele veel kaks lastetuba ja köök. Natuke harjumatu, aga samas tore. Selline ajutine lahendus. Las olla. Lapsed naudivad ja pealegi elutuba seisiski meil pidevalt tühjalt (me ei vaata eriti telekatki).

Et väikevenna ei kipuks pidevalt suurema õe tuppa, siis panime talle oma tuppa üle pika aja ka võimlemisposti. Väga hea trenn kõikidele lastele! Mööbeldasime ikka korralikult. Kassid näugusid ja nuuskisid mööda korterit kaks tundi ringi.

Tervitused segasummasuvilast!

06/04/2017

Tööõnnetus ehk arst määras mu kaheks nädalaks supidieedile

Eelmisel nädalal oli mul sünnipäev ja see jääb vist eredamalt meelde kui mõni teine... Ma pole jõudnud mainidagi, aga mul juhtus töö juures (lasteaias) üks õnnetus, mida poleks saanud mitte kuidagi ennetada. Nimelt juhtus nõnda, et üks laps hüppas otse oma peaga mu esihammastesse kinni. Ma ei tea kui tihti sellist asja teistel lasteaiatöötajatel juhtub, aga ennäe minul ikka...

Muidugi too laps ehmatas korraks, aga väitis, et tal pole valus, ilmselt ta oli lihtsalt nii mänguhoos, et ei saanud vist eriti arugi... Mina tundsin nagu oleksin oma hambad tema pähe jätnud... Nutsin 20 minutit valust üksinda vetsus ja hoidsin külma vett suus. Pealt poolt polnud muutusi näha ning ränk valu kadus mõne aja pärast. Ma arvasin, et see seik lõppes nii lihtsalt. Eksisin!

Mul on varasemaid kogemusi imelikel põhjustel (nt. küüneliim silmades, nii et ripsmed ei tulnud enam lahti jne...) esmaabisse minemisega, seega jätsin seekord vahele. Pealegi valu ju möödus...

Valu tuli kahjuks juba õhtul tagasi ja esihambaid (eriti kahte vasakut) tuikas pidevalt ja valusalt. Hammas valutas ja meenutas lisaks nagu juurevalu ja siis ka peavalu, närvivalu. Õnneks valuvaigistid mõjusid. Nädal aega möödus siiski enamus ajast valuvaigistite abil, aga kuna valu läks hullemaks, siis hakkasin juba kartma, kas nii jääbki. Iga külm tuuliil, vesi ja hammastepesu tegi hambad koheselt valusaks ning tundlikuks. Eile (nädal pärast õnnetust) võtsin kätte ja helistasin hambaarstile.

Sain koheselt aja kirja. Hambaarst tegi pildi ja muud omapärased katsed, et näha, kas mu hambad on veel "elus". Ütleme nii, et üks koputamismeetod oli väga ränk ja see tegi ilmselt asja hullemaks, sest täna olen ma hommikust saadik vahelduva eduga põrguvalu kannatanud.

Magamine on eriti jube. Pigem ärkamine... Ma kahjuks vist krigistan vahel oma hambaid ning see ei aita hammastel taastuda. Ärgates on selline tunne nagu esihambad loksuksid ja oleksid luust pooleldi lahti rebitid. Tegelikult arst ütles, et ei liigu miskit.

Kõik, kes teavad kui hullult ma kardan hambaarstil käiku ja süste igemetesse - teavad, et see õnnetus on minu jaoks väga hirmuäratav. Mina loodan aga, et see on lihtsalt põrutus ja läheb aja jooksul mööda. Arst loodab sama. Aga ta ütles ka, et ta kardab, et hambad ei jää ellu ja hambajuured tuleb lahti võtta (uurida) ja neid siis juurekanalite kaudu "elustama" tegutsema hakata.

Nelja nädala pärast on uus röntgen. Järgnevad kaks nädalat tohin ainult vedelaid asju süüa ehk siis mitte midagi närida. Ei tohi isegi päeval hambaid koos hoida... Vahepeal sisestan endale, et polegi nagu eriti valus, kuid siis... Täna läks suppi süües näiteks lusikas korraks vastu hambaid ja siis oli oiii kui valus.

Tegijal juhtub... Aga ma ületasin ennast eile õhtul. Ise ka ei usu! Ma vihkan püreesuppe, kuid eile võtsin kätte ja tegin endale esimest korda elus vürtsika supi. Olen ennegi teinud püreed, aga ainult oma lastele (ma pole ise suutnud neid süüa, sest mul tekib okserefleks nagu putrude söömisestki...). Aga õnnestus!

Supp sisaldab:
3 porgandit
1 kartul
1 sibul
4 küüslauguküünt
sool, pipar, paprikajahu, tšillihelbed
natuke sulajuustu

Kasutasin täiesti juhuslikult kodus olemas olevaid asju ja valmis see saigi. Tšilli päästis mu päeva!

04/04/2017

Vetsujutud ehk anatoomianädal lasteaias

Ma mäletan, et mul oli lapsena üks selline pisike raamat nagu "Mikk ja Mari". Need peategelased olid osadel piltidel paljalt ja see oli nii huvitav, et vaatasin seda raamatut uuesti ja uuesti. Panin Googlesse otsingu ja leidsin selle! Kas on tuttav raamat?
https://www.google.fi/search?q=mikk+ja+mari+raamat&client=ms-android-samsung&prmd=ivmn&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiXsrzxtIvTAhUhIJoKHWQQDyoQ_AUIBygB&biw=360&bih=560#imgrc=nKpIyHAItX8QFM:
Allikas: Google
On loomulik, et lastele teeb nalja igasuguste vetsusõnade kasutamine. Nagu osad teavad, siis töötan Soomes lasteaias ja see teema on seal pidevalt aktuaalne. Mõtlesin sel teemal korraks peatuda.

Aga mis on üleüldse vetsujutt?
Vetsusõnade hulka kuuluvad muidugi näiteks pissi-kakajutud ja me lisame sinna ka need muud alakehaosi sisaldavad sõnad. Normaalne uudishimu ja huvi on täiesti tavapärane nähtus ja mina olen üritanudki teha lastele selgeks, et nendest asjadest tohib rääkida, aga mitte igal pool, vaid selleks on oma aeg ja koht. On normaalne rääkida sel teemal, isegi siis kui lapsevanemal on ebamugav... Parem rääkida ja seletada juba kodus kõike, siis ehk ei pea nii tihti poe järjekorras end piinlikust olukorrast tabama...

Millal asi läheb üle käte?
Kui laps kordab (ja tihti ka kiljub) üht ja sama ning ootab ainult teiste reageeringut, kuigi arvab, et need sõnad on justkui keelatud. Ma arvan, see viitab osaliselt ka tähelepanuvajadusele (eriti kui üks ja sama laps teeb seda).

Eks mu enda lapsed on samuti selliste juttudega mu tähelepanu köitnud. Mäletan, kuidas näiteks Eleanoral oli umbes 3-4-aastasena paar kuud, mil tema lasteaias kasvatajad ütlesid, et jälle lapsed rääkisid päevast päeva seda ja teist ja kolmandat, vetsujutud olid nii populaarsed ja naljakad. Nagu nakkushaigus. Kuid siis ühtäkki see lõppes. Vahel aitab ka mitte reageerimine. Praegu ta vahel ütleb midagi ja siis omaette veel kinnitab, et "Ma olen vetsus ja siin tohib seda öelda." Ning õpetab seda ka vennale ja hea ongi.

Kõikidel lastel on tavaliselt eelkoolieas mingi periood, mil need teemad kohe eriti palju nalja teevad ja pole ka ime, sest kui lasteaias keegi pidevalt sellest suure numbri teeb, siis hakkavad just taolised asjad hästi külge. Mitte reageerida on ka valikuvariant, aga see ei toiminud meie rühmalaste peal soovitud moel. Pigem pöörata asi nõnda, et nõustuda ja öelda: "Jah, me kõik teeme nii ja osadel on see ja nii edasi..."

Vetsujutte räägitakse vetsus ja kui öeldakse näiteks söögilauas neid sõnu, siis tähendab see seda, et minnakse näiteks koheselt ka vetsu hädale. Nii ma olengi teinud, olen viinud lapse vetsu. Just seepärast, et laps saaks aru, et igal pool nendest asjadest kõva häälega ei räägita ja teiseks, mitte last keelamast rääkida. Lapsel on valik ja võimalus öelda neid asju siis vetsus, olgugi, et lollitades või mitte, aga tegelikult see kuulub arengu juurde ja nõme oleks öelda, et sellistel teemadel ei tohi kuskil ega kunagi iitsatadagi.

Mulle tuleb meelde kohe ühe töökaaslase 5-aastane laps, kelle lasteaias ei tohtinud vetsujutte kunagi rääkida. Lõpuks juhtus nii, et päevaune ajal laps pissis püksi, sest ta ei julgenud öelda kasvatajale, et tal on pissihäda, sest see olevat vetsusõna.

Meie rühmas on viimastel nädalatel eriti aktiivselt hakatud rääkima kõigest sellisest, et paneb lausa mõtlema, mida oleks vajalik piirata ja mida mitte. Otsustasime, et rühmas on (lisaks WC-le) üks tuba (selline mängutuba), kus saab vetsusõnu kasutada rahus, aga mujal lasteaias mitte. See tähendab, et need lapsed, kes ei taha kuulata nn. "rumalaid" sõnu, need mängivad siis teistes ruumides. Me saame jagada oma lapsed kolme ruumi kui kasutada ka koridori. Hämmastav, aga need, kes varasemalt muidku kordasid pissi-kakajutte, neid ei huvitanud sinna minnagi, kus oli lubatud vabalt öelda neid sõnu kasvõi tuhat korda. Sinna läksid hoopis nn. sel teemal tagasihoidlikumad lapsed, kes lausa jooksid naeratus näol mängima ruumi, kus sai end vabalt tunda. Alguses ütlesid nad kõik, mis veel vähegi võimalik ja seejärel hakkasid lapsed mängima nagu tavaliselt. Täpselt selline tunne, et hea, lastel on kordki võimalus ja luba selleks ning nad saavad piisavalt end välja eladabja ei pea kogu aeg kontrollima oma suud (eriti kui kõrval mõni pidevalt üht ja sama kordab...).

Niisiis otsustasime oma tiimis, et terve see nädal käsitleme inimese anatoomiat ja kogu keha ning räägime täpselt, miks ja kuidas. Täna lapsed mõtisklesid selle üle, et miks me käime vetsus, kuidas tekib piss jne.

Seksuaalkasvatus eelkoolieas

Suur mõju on meil kui täiskasvanutel laste ümber, kas lubame rääkida ka näiteks suguelunditest või vaikime selle teema maha. Ja halvimal juhul imestame, miks küll lapsed enda keha hiljem häbenevad. Ei, ma ei taha võrdusmärki tõmmata nende teemade vahel, aga usun, et kindlasti on need omavahel kuidagi seotud.

Kuidas käiakse saunas, mis vanuses on okei näha isa ja tütart pesuruumis paljalt ja muud küsimused, millele pole üht ainuõiget vastust.

Umbes neljal lapsel meie lasteaiarühmas on huvitav lähenemine ja arusaamine selle koha pealt, et mida tohib teha teistele ja mida mitte. Mina ütleksin, et paar last on eakohaselt näinud või kuulnud rohkem kui peaks, sest minu arust pole normaalne kui laps kiidab oma suguelundi suurust ja tuleb sellepeale kasvatajale käega tagumikulaksu mööda minnes tegema. Selle teema võtame samuti käsile UJUMISRIIETEREEGLI abil. Ühesõnaga kõik, mis on ujumisriiete (trikoo) all peidus - seda ei tohi teine inimene puutuda (ilma loata).

Ühes raamatus on hea ankeet lapsele täitmiseks, (me tegime Eleanoraga selle koos) et näha, kuidas laps teadvustab oma intiimseid kehaosi ja mida ta arvab järgnevate lausete kohta. Tõlgin siia mõned laused ka eesti keelde...

*Värvi roheliseks kui sulle meeldib ja punaseks kui ei meeldi:
⚪ Emme teeb mulle pai
⚪ Koer limpsib mu nägu
⚪ Minule antakse tagumikulaksu või vitsa
⚪ Issi teeb mulle põsemusi
⚪ Hoian sõbraga käest kinni
⚪ Minu sõbra isa tahab mind kallistada
⚪ Mu vend hammustab mind
⚪ Mind tutistatakse
Jne.
Kas toorias on kõik mustvalge?

Meie oma rühmas paneme lapsed lõunaune ajal vooditesse ja istume teatud laste kõrval kuni nad uinuvad. Alati küsime, kas tahab pai ja vahel harva vastab keegi "EI", kuid isegi sellisel juhul on lapsel võimalus keelduda puudutusest kui ta ei taha.

Minu keha on minu tempel.


03/04/2017

Võida raamat: "100 asja, mida korra elus tegema peaks"

Sain kingituseks koostöö raames sellise raamatu nagu "100 asja, mida iga naine vähemalt korra elus tegema peaks" ja lubasin välja valida ÜHE asja, mille tõesti ka korda saadan! Teen asja põnevamaks ja palun lugejate abi.

Lisaks loosime välja ka KAKS samasugust raamatut kõikide mu blogi lugejate vahel! Selleks jäta siia postituse alla (või Facebooki) kommentaar vastusevariandiga, mida mina teha võiks (all on 5 varianti).

Ilusas väikeses raamatus on erinevaid ülesandeid, lahedaid ja huvitavaid ideid ning usun, et oma sõbrannadele võiksin küll sellised miniraamatud kinkida. Mõned punktid olen juba nii kui nii ära täitnud (nt. abiellu jne), ja mõnda asja ma ei hakka kaalumagi (nt. vaiki terve päev), sest tean, et see on võimatu. Aga sellegipoolest tore raamatuke.

Valisin välja viis asja, mida oleks põnev teostada. Luban oma sooritust filmida ka!
1. Käitu terve päev nagu mees
2. Lõika oma juuksed lühikeseks
3. Ära söö nädala jooksul mitte midagi magusat
4. Tee autoga külgboks
5. Ole üks nädalavahetus vegan
Kõikide kommentaaride vahel loosime välja nädala pärast ehk 10. aprillil kaks raamatut! Lisa kommentaari lõppu igaks juhuks ka oma e-mail. Arvestan nii Facebooki kui ka blogipostituse alla jäetud kommentaare!

Jälgi blogi Facebooki lehte ning ole kursis ka edaspidi mu postituste ja blogiloosidega!

www.minuseik.ee

23/03/2017

Näkileiba söögi alla ja söögi peale ehk toidukultuur Soome lasteaias

Huvitav, mida Eesti lasteaedades tänapäeval süüakse? Minul pole näiteks õrna aimugi. Oma lapsepõlvest mäletan ainult, vabandage väga, rõvedaid putrusid (ma siiani ei söö neid). Ja mis siis kui laps hommikul putru ei taha? Soomes saab ta sellisel juhul näkileiva (teinekord tahab kõigest pooliku!), aga kuidas on lood Eestimaal? Kas laps saab tavalise leivaviilu kui pole midagi muud söönud? Või peab leppima tühja kõhuga?
Soome lasteaedades on kolm toidukorda:
8:00 - 8:30 hommikusöök
11:00 - 11:45 lõunasöök
14:00 - 14:30 oode "välipala"

Lasteaed, kus mina töötan, pakub näkileiba igal toidukorral. Lapsed, kes putru ei söö, saavad hommikusöögiks näkileiba ja harva kui nad juustu/ tomatit/ kurki juurde söövad. Kui lõunasöök ei maitse, siis samuti elatakse järgnevad tunnid näkileiva abil üle. Kell kaks pakutakse oodet ning selleks ajaks on ehk kõht nii tühi, et süüakse lisaks näkileivale ka midagi muud juurde. Ja nõnda päevast päeva. Ütleksin, et meie 4-5-aastaste rühmas on 40 - 50 % lastest kehva söömisega.

Söön ise samuti lasteaias lastega sama lõunasööki ja minu meelest need toidud siin on suhteliselt normaalsed. Eks kasvatajatena teeme kõik, et lapsed sööksid oma kõhud täis, aga ega sundida ei tohi. Meelitame ja julgustame maitsma. "Söö taldrik tühjaks" on keelatud öelda (kui seal pole just paar pisikest ampsu...) ja kusjuures lapsed on harjunud näiteks salatit mitte sööma. Meie rühmas on toidu maitsmine (ja salati/ puuvilja jne) kohustuslik. Pisike tükike piisab. Nii mõnigi on saanud kurgi ja tomati söömise nõnda selgeks.

Miks ma üldse kirjutasin sel teemal? Olen lihtsalt kuulnud lastest, kes on oma lapsepõlve ainult näkileiva peal üles kasvanud ja nüüd näen, et see tõesti on võimalik. Kusjuures paar nädalat tagasi märkasime teiste töötajatega, et näkileiva suurus on muutunud. Nimelt õhukesemaks! Kas ka selle arvelt säästetakse, ei tea? Säästu-Soome nagu mul on kombeks öelda selliste asjade kohta...

17/03/2017

Pole hullu, varsti tuleb suvepuhkus

Täitsin eile netis paar avaldust ära, et leida endale sügiseks töökoht. Nimelt mu praegune tööleping on ainult maikuu lõpuni. Iseenesest hea kui vähemalt suvel on vaba aega, aga ega selle eest raha eriti ei saa. Kui mind vajatakse, siis olen ka juunikuus tööl. Sellised asjad, mis selguvad viimasel minutil... Natuke nõme. Oleks lihtne kindel töökoht, siis saaks paremini planeerida, aga noh hea, et üldse on!

Paar päeva tagasi sain ma üldse üllatuse osaliseks. Üllatasin iseend sellega, et sain paanikahoo töö juures ja värisesin päris head 25 minutit kontoris nuttes. Kuigi eelnevalt oli mu tööpäev täiesti normaalselt möödunud, siis suutsin endast välja minna. Ja ma ei tönni tavaliselt nii lampi, ammugi veel tööl teiste nähes. Aga ma olen ka kõigest inimene!

Teinekord kui täiskasvanuid on vähem (haigestumiste tõttu), siis ma pean teisi lasteaiarühmi aitama. Nii ka sel nädalal, ma käisin paar korda teistes rühmades. Viimasel korral läks asi nii käest ära, et ma sain kerge shoki, kuidas täiskasvanud inimesed peavad lapsi taga kiirustama (ilma ühegi loogilise põhjuseta). Meil oli 16 last ja neid pandi (vabandust, lausa topiti) riidesse nagu vange vastu tahtmist ja see ajas mind oksele. Paar täiskasvanut olid nagu Hitlerid... Ja mina arvasin, et ma olen karm kasvataja. (Ma ei hakka pikalt muude seikade ja kõikide täiskasvanude käitumist lahkama praegu.) Ma ei olnud tasa ja avaldasin mitu korda ka arvamust selle kõige kohta (üritasin ikkagi viisakas ja sõbralik olla), et meil pole kiire ega midagi... Igatahes pärast seda tundi ma tulin tagasi oma rühma ja sain paanikahoo. Nii jube. Õnneks oli tööpäeva lõpp. Ütlesin hetkeemotsioonide ajal, et sinna rühma ma ei lähe enam kunagi, aga ega see pole laste süü, et nende kasvatajad nii saamatud on. Oleks kohe tahtnud juhatajale kituma minna, aga järgmisel päeval teise töötajaga rääkides tuli ilmi, et sellist tralli seal rühmas tavaliselt ei korraldata. Ma ei tea, milles asi oli, kuid koosolekul kavatsen ma selle teema üles võtta.

Võibolla mu emotsionaalsus on tingitud sellest, et olen olnud päris tükk aega väga väsinud, aga õnneks vereproovis kilpnäärme, hemoglobiini ja d-vitamiini näidud olid normaalsed. Viimastel nädalatel on mind vaevanud ka igapäevane peavalu, mis on justnimelt parema silma taga ja kulmukarvade "sees" ning enamjaolt ainult paremal pool pead. Nii kahtlane. Kahjuks ei oska ma aga enam isegi seletada ega põhjendada oma ebaloomulikku väsimust, sest kui isegi vereproovis ei kerkinud midagi imelikku esile...

Eile oli päikseline kevadilm ja tundsin end kohe paremini, kuigi õhtul koju jõudes jäin ma jälle diivanile magama... Täna on aga hall koerilm, aga lootus, et vast saan hakkama - viib mind edasi.

Sain hiljuti kingituseks ühe raamatu ja minu ülesandeks on valida sealt üks tegevus, mida ma siiani pole teinud ning viia see täide! Kuna jooksmiseks mul praegu veel energiat pole (kas üldse enam kunagi on?), siis ehk jaksaksin midagi pisemat korda saata...

09/03/2017

Kassid toidulaual?

Kassid ei tohi minna köögilauale! Kohe kindlasti mitte? Seda arvasin ka mina. Peaks ju ometi olema mingisugune reegel, kuhu kassid ei roniks. Aga näedsa, ikka hüppavad huligaanid ka meie köögilauale kui lastele sinna taldrikud toiduga valmis panna.

Täna hommikul jõudis näiteks Vilma lauale hüpata ja Eleanora karjalapiruka pealt ühe singiviilu salaja nahka pista. Appi kui üleannetu! Aga no mis siin enam teha.

Olin esmaspäeval kodus ja sõin rahus üksinda kodus võileiba (kui tihti sedagi juhtub?) kui Villa lauale tuli. No nii armsalt nuusutas ja üritas mu toitu näksida. Ei, ma ei lubanud. Üldiselt ega miski muu ei aitagi kui sõrmedega natuke vett pritsida, see on ainuke asi, mis neid laualt maha sunnib minema. Aga ta oli nii armsalt, et pidin ikka temast pilti tegema. Pool telefoni mälu on vist kasside pilte täis...
Aga nagu lastega - peab olema järjekindel. Kusjuures varem kassid polnud nii julged ega roninud lauale. Nüüd on aga juhtunud lausa nii, et Vilma on isegi külmkappi hüpanud. Oh seda elu kassidega. Kes oleks arvanud, et ma olen täielik kassi-inimene. Lastel on lõbu laialt muidugi kohe kui kassid natukene "valesse" kohta lähevad.

Lugesin soomekeelsest foorumist, et osade kasside toidukausid ongi kraanikausi kapi äärel, sest kui majapidamises on koerad, siis söövad nood muidu kasside toidud ära. Meil on siiski kausid köögi põrandal. Kassid on siiski kassid.

Muide, mind kiideti, et olen rahulikumaks jäänud. Kes teab, äkki tõesti need kaks pehmet olevust on rahustava mõjuga inimesele? Meie kiisud on täielikud nurrumootorid, kohe hakkavad mõnulema kui paitada. Kõige suuremad sülekassid nad just pole, aga kui me näiteks diivanile pikali viskame, siis tulevad kohe nad meie peale magama (ja muidugi nurruma).
Ahjaa, nagu pildilt näha, siis lillede asemel on meie aknalaual hoopis kaks kahevärvilist kassi... Kodus pole ametlikult enam mitte ühtegi taime. Meie kiisukesed Vilma (poiss, musta ninaga) ja Villa (tüdruk) on varsti 7-kuused.

04/03/2017

Haige. Sest hallitus!

Olen juba ammu mõelnud, et ma olen hirmus tihti haige olnud viimase poole aasta jooksul. Töötan lasteaias ja tean, et eks haiguseid ikka ringleb seal pidevalt. Aga lisaks kõigele - see koomaga sarnanev väsimus pärast tööd! Mul on jälle kurk valus ja imelikud punnid keelel... Lümfisõlmed paistes ja enesetunne kehv. Seekord pole mul küll palavikku, aga kõik muu viitab justkui angiinile. Ja tuleb välja, et ka kõik muud pereliikmed on haigestunud sellesse.

Mina isiklikult süüdistan oma haigustejadas seda, et töö juures on hallitus. Seda üritatakse muidugi veel hetkel maha vaikida, kuigi uuringud juba käivad. Kõik töötajad reageerivad meil omamoodi, kuid enamikel on pidevalt hingamisteedehaigused ja angiin või lihtsalt kurguvalu ja punetavad silmad. 

Hallitusprobleemid on ka Eleanora koolis ja arvatavasti ka Lennarti lasteaias (just küsisin lasteaias selle teema kohta ja eitavat vastust ma sealt ei saanud!). Igatahes jube. Igal pool on hallitus. Üks koolimaja just suleti seetõttu meie linnas. Aga mis edasi? 

Mu töökaaslane võttis näiteks oma lapse hiljuti koolist ära ja nüüd 5. klassis käiv laps on kodukoolis. Näen kõrvalt kui raske see on. Ma ise olen öelnud, et peaks töölt ära tulema (mitte väga tõsiselt mõeldes), aga last koolist koju jääma ei kaalu. Vähemalt mitte enne kui asi ikka tõsine on. Aga milleks riskida laste tervisega? Olenebki lapsest, oleneb kui hullud sümptomid tal on. Aga kindel on see, et hallitust on meeletult siin Soome koolides ja lasteaedades. Mida rohkem infot on saadaval, seda rohkem inimesed hakkavad teadvustama ja leidma põhjuseid on tervisehädadele.

"Soome rahvusringhäälingu Yle telesaade «Silminnäkijä» ehk «Pealtnägija» avaldas uurimistulemused, mille järgi põhjustavad probleemid hoonete ventilatsioonisüsteemidega tõsiseid hingamisteede haigusi ning ähvardavad sulgeda koolides õpperuume. Õpetajate liidu sõnul mõjutab koolides lokkav hallitus ligikaudu 250 000 haridustöötajat ning õpilast."

Leidsin veel internetist huvitavat lugemist:

Teistele soovin aga mõnusat nädalavahetust! Meie pikutame kiisudega ja vaatame tütrega soomekeelset saadet "Kes tahab saada miljonäriks?".

27/02/2017

Veebruar

Meil on siin täielik talv. Endiselt olen väsinud nagu talveund magav karu... Aga see pole mingi uudis! Ilmselgelt pean nõudma endale rauavarude ja hemoglobiini vereproovi kui asi kohe varsti ei parane. Ma võiksin diagnoosida endale kroonilise väsimuse, sest see pole normaalne kui jõuetu üks tavaline (kõigest!) 27-aastane inimene on.

Blogi on unarusse jäänud (aga selle pärast ma ei muretse, kirjutan siis kui tahtmist on) ja ausalt öeldes päris paljud muudki asjad. Lennart magas mu kaisus just diivanil hilist lõunaund. Mina magasin muidugi ka... Ärkasin kasside häälitsuste peale, sest nad hakkasid esimest korda kärbest jahtima. Kassid muudkui kasvavad suuremaks. Käisime nendega paar nädalat tagasi loomaarstil ja lasime nad ära steriliseerida/kastreerida ning kiibistada. Kiisud taastusid täitsa hästi.

Nädalad mööduvad kiiresti. Lisaks tööl käimisele jõudsin ma vahepeal oma emaga Tallinnas õe sünnipäeva tähistada. Esialgu arvasin, et mind ootab ees jube väsitav nädalavahetus (sest no laevasõidud jne), aga tegelikult oli see hea vaheldus tavaelu rutiinile. Külastasime muuhulgas ka Viimsi spaad 18+ ja meile väga meeldis.
Koolilastel oli just vaheaeg ja ka meie suurem laps veetis selle nädalakese vanavanemate juures. Järgmine vaheaeg on suvel. Ilmselt ka minu puhkus on alles siis.

Puhkusega seoses tuleb mul mõtteisse kohe pulmareis, kuhu me veel jõudnud pole. Ma pole isegi uut passi endale jõudnud teha! Aga iga asi omal ajal. Pulmareisile lähme me kindlasti, aga me ei tea veel kuna ja kuhu.

Homme on vastlapäev ja mina kui korralik perenaine - võtsin juba taigna sulama. Jah, ma ei kavatse pärmitaigentki ise teha sel aastal! Kes oleks osanud arvata, et ma nii mugavaks muutun. Ilmselt ma ise tavalisi vastlakukleid ei söökski, aga laste rõõmuks tahan ikka mõnest traditsioonist kinni pidada. Ja nõnda kähku saabki see veebruarikuu läbi!

Ahjaa, kes pole veel märganud - mu blogi on nüüdsest uue lihtsama domeeniga!
www.minajamuud.ee