ARHIIV

03/08/2017

Suvi tuli, suvi läks

Puhkus sai läbi ja nüüd olen tagasi tööl. Kuus nädalat eemal... Oli päris värskendav. Olen uues rühmas, kus on enamus uued lapsed, vaikselt tutvume. Selline septembri tunne on peal, kuna vanemal lapsel algab juba nädala pärast kool, mis tähendab täpsemat rutiini meie kodus. Kui vaid jaksaks oma jõusaali käigud ka sinna sisse mahutada. Praegu pole mul mitte grammigi üleliigset energiat ja ma olen alles kolm päeva tööl käinud.

Muidugi oleksin tahtnud paar kuud veel puhata, aga samas tööl on ka tore. Väsitav (ma olen nii kui nii väsinud), kuid mul on hea meel, et meil on hea tiim, seega olen rahul.

Puhkuse ajal olin Soomes. Meil oli tegelikult mu õelaps ka mõnda aega külas, seega meie lastel oli kohe toredam mängida. Võtsime üldiselt rahulikult, sest õelaps jäi vahepeal haigeks. Mida me siis tegime? Tahaks kirjutada, et mitte midagi erilist, aga tegelikult käisime ikka pea igal teisel-kolmandal päeval kuskil.

Kirjutan kõik, mis mulle jooksvalt meelde tuleb. Käisime esiteks paljudel erinevatel mänguväljakutel (esimest korda ka Angry birds mänguväljakul), niisama raamatukogus, pidasime minipiknikke, toitsime parte, panime minibasseini rõdule, tegime paar filmiõhtut, mängisime päris bowlingut, käisime loomaaias, kahes lõbustuspargis (Linnanmäki ja Tykkimäki), vaatasime lennukite õhku tõusmist, käisime veelkord Tropicarios, kinos, Hoplopis, põllult maasikaid korjamas ja lõpus olime mõned päevad suvilas (mökki Soomes) mille me täiesti viimasel hetkel rentisime. Siin oli kogu meie suvi ühes lauses. Ma ei hakka pikemalt heietama, sest mulle tundub, et muidu jäängi kirjutama. Vahepeal olid muide lapsed vanaemade juures, üks on praegugi.

Mõnel päeval olin ikka täiesti hommikust õhtuni horisontaalses asendis voodis ja selline tunne, et vajun kooma. Õnneks järgmisel nädalal on arst, siis saan teada, kas rauavarud on endiselt nullis või mitte. Enesetunde järgi pakun, et erilist muutust pole, aga loodan, et kasvõi mingigi rauapreparaat on ikkagi mõjunud. Mul neid nüüd mitu... Eks see selgub siis tuleval nädalal. Eks suurem päikesedoos jäi ka sel suvel saamata, aga no ilma ma mõjutada ei oska (veel).

Tegelikult ma olen mitmeid kordi mai lõpus/ juuni alguses päikese all käinud. Tahtsin sisimas ka seekord päikesereisile minna, aga kehva ilma tõttu olid peaaegu kõik reisid müüdud ja järele olid jäänud mõttetult kallid pakettreisid. Kes teab, millal järgmine kord suve näeme. Kui ikka soojal maal ei käi, siis jääb suvi justkui vahele.

Ma olen rahul, et meie suvi polnud algusest peale ära planeeritud ja me käisime jooksvalt enestunde järgi lastega ringi ja üritasime rahulikult võtta.

Pilt suvila tiigist:

22/06/2017

Kvaliteetne suvelaager? Kas ikka on?

Varsti on möödas juba nädal aega viimasest tööpäevast ja nüüd hakkan justkui imekombel tasapisi energiat endasse tagasi koguma. Kardan, et järgmised viis nädalat lähevad liiga kiiresti ja lõpuks olen kogu nn. puhkuse maha maganud. Kuigi sellest ära ei ütleks. Suurem laps on hetkel maal oma vanavanemate juures ja väiksem meiega kodus.

Suvel on justkui kohustus otsida lastele võimalikult palju tegevusi ning reisida ringi koos perega. Eriti suur õnn kui kõikidel pereliikmetel on samal ajal puhkus, aga lisaks laste puhkustele on vaja ka niisama puhata ja igavleda. Lastel peab igav ka olema nagu meie laste onu ütles. Nõustun täielikult. Ma tegin vist suure vea ja laadisin Pokemon Go oma lapsele hiljuti (esimene mäng ta telefonis) ja see on õudne, kuidas igasugune tehnika kooliealise lapse oma needusesse neelab isegi kui on kokkulepitud mänguaeg. Ei, ta ei istu ka kodus kogu aeg seal telefonis, sest ma lihtsalt ei luba, kuid see vigin kui peab mängu lõpetama! Aga kui kool algab 10. augustil, lubasin selle ära kustutada...

Tulin esialgu hoopis kirjutama, mida meie tahaks suvel teha ja kuhu minna, aga siis meenus üks paarinädalane tähelepanek. (Nagu ikka, üks teema viib teiseni ja ma pean oma rääkimise vajaduse blogis ühe postituse all tühjaks pigistama. Igatahes.) Oma suve me kindlalt ära ei plaani. Ma lihtsalt ei jaksakski, aga see selleks.

Paljud vanemad saadavad lapsed suviti erinevatesse lastelaagritesse. Ka minule tuli kevadel igasuguseid teateid koju, aga ausalt öeldes ma ei hoolinud nendest, sest minu esimese klassi laps pole mitu ööd kestva laagri jaoks valmis ja sellised päevalaagrid, mis kestsid juuni esimestel nädalatel kella 9-14-ni, olid võimatud just seetõttu, et ma olin tööl ja mul lihtsalt polnud aega viis päeva järjest last transportida õigel kellaajal kuhu vaja. Aga kui Eleanora on järgmisel aastal huvitatud, siis miks mitte. Peab organiseerima. Aga nüüd asjani!

Tahtsin rääkida hoopis sellest, mida ma oma silmaga nägin. Olime paar nädalat tagasi töö juures lasteaiarühmaga mänguväljakul ja nägime lähipiirkonna suvelaagri (päevalaagri ilmselt) lapsi. Esialgu arvasin täiesti tõsiselt, et kõik jahivad pokemone või neil on mingitsorti ühine orienteerumise ülesanne, sest ka täiskasvanu oli ninapidi telefonis... Aga siis selgus kurb tõsiasi (küsisin lastelt) ja tuli välja, et kõik passivad niisama netis. Kokku oli lapsi umbes 15. Ma olin nii hämmingus ja tegin isegi asitõendiks pildi. Kindlasti pole see kõige ilusam tegu, aga ma olin lausa vihane. Kas sellist suvetegevust me tahamegi oma lastele? Lapsevanemad maksavad raha, et lapsed saaksid laagris uusi sõpru, selle asemel, et ninapidi mobiilis istuda, mida nad seal täiskasvanu silme all teevad?... Jube vaatepilt.
Siinkohal tahan kiita eestlaste korraldatud laagrit, kus mu sõbranna laps käis ja sinna näiteks telefone ei tohtinudki kaasa võtta. Ma pole rohkem muljeid temalt küsinud, aga seda viga saab parandada.

Seega mõelge ja uurige täpsemalt järgi, kuhu te oma lapsed suvel saadate. Nüüd oskan ka ise targem ja tähelepanelikum olla.

Meie käisime täna Lennartiga "koduloomaaias" ja tema huvi loomade ja putukate vastu aina kasvab. Jaanideks plaane meil pole!

11/06/2017

Mida teha lastega Soomes? Tropicario ja Heureka

Lapsed on meil just paraja vanusega (3 ja 7), et maailma uurida ja kõike avastada. Ja seda koos perega.

Heureka
Aadress: Tiedepuisto 1, Vantaa

Viimati käisin Heurekas vist viis aastat tagasi ja see tundus jube igav. Seekord on mul aga väga positiivsed tunded. Heureka sarnaneb Eesti Ahhaa keskusega. Me olime seal laupäeval kokku viis tundi. Päriselt! Kuni sügiseni on seal veel selline näitus nagu "Animal Inside Out" (Eläinten Body Worlds). Saime näha, mis on loomade karvade ja naha all. Alguses oli veidike jube, aga millalgi lapsed harjusid ning vaatasid juba kõike tavalise pilguga. Oh seal oli igasuguseid asju, Lennart oleks tahtnud kõike pool tundi kauem uurida ja muidugi said lapsed erinevate asjadega mängida. Lapsed on praegu eriti uudishimulikud ja mulle tundus, et käisime seal nüüd täpselt õigel ajal. Jäime rohkem kui rahule.

Hinnad:
Täiskasvanu 22€
Laps 15€
Alla 6-aastased tasuta
Tropicario
Aadress: Sturenkatu 27, Helsingi

Pühapäeval mõtlesime minna Korkeasaari loomaaeda, aga selleks ajaks kui me kohale jõudsime muutus ilm maru jahedaks. Sõime alustuseks loomaaia restoranis pitsat ja jälgisime ilma. Vihma hakkaski sadama. Kuna me olime suhkrust (õhukeselt riides), siis ei viitsinud keegi vihmaga mitu tundi jalutada. Ometi olime me juba lastele lubanud loomi vaatama minna. Kell oli parajalt palju ja ainuke muuseumilaadne koht, mis veel oli avatud - oli Tropicario. Ma oletasin, et seal on akvaariumites igasuguseid eksootilisi putukaid ja konni, kuid ma poleks osanud oodata, et meid ootab ees väga vinge koht.

Ma pole kunagi nii suuri madusid näinud. See oli nii lahe. Palju etem kui loomaaias käik (sest me oleme seal igal aastal käinud). Kõike nägi nii lähedalt. Olgugi, et see polnud meeletult suur koht, siis läks meil tund aega nagu niuhti. See on avatud iga päev kell 10-19. Ma olin sama vaimustuses kui lapsed ja võibolla rohkemgi. Soovitan just vihmasel päeval sinna minekut. Muidugi kui troopikamaailmast välja astusime, siis paistis päike. Loomaaias käik jäi teiseks korraks.

Hinnad:
Täiskasvanu 13€
Laps 8€
Alla 4-aastased tasuta

Eriti kihvt oli näha all pildil olevat tegelast liikumas ja seda, kuidas ta korraks ujumas käis. Nägime ka krokodille ja kilpkonne, ja muidugi hirmsalt suuri madusid. Mulle tulid külmavärinad kui need hiigelmaod liikusid.
Me veedame tihti nädalavahetused lihtsalt pere seltsis ja oleme pigem kodused (ei tee suuri väljaminekuid jne), kuid see nädalavahetus oli vastukaaluks vägagi tegus. (Olgem ausad, ma olen lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa suurt midagi teha, ammugi planeerida. Mu algne plaan oli kodu rahus koristada, aga see mõte ei meeldinud lastele ja tegelikult ega hiigelsuur puhaste pesude hunnik kuhugi ei kao, ainuke oht on see, et kassid lähevad sinna magama... Seekord aga teistmoodi.) Eks ringi seigeldes seda raha kulub ka igale poole, sest piletite lisaks kulub söökidele ja jookidele... Kuid sellistes kohtades käies saame me elamusi ja toredaid mälestusi. Tasub igati ära.

Ootan kõikide soovitusi, kuhu võiks veel minna lastega (Helsingi piirkond +100 km)? Lisaks Serena ja Puuhamaale!

Blogiauhinnad on jagatud

Kallid lugejad, kõige esimesena ütlen aitäh kõikidele, kes minu poolt hääletasid! Pean silmas eilset EBA üritust. Kuigi isiklikult kohale ma ei saanud minna, oli siiski tore leida end 12. kohal. Eluliste blogide kategoorias on ju kokku kõige rohkem blogijad ja arvata võis, et ma esikolmikusse ei mahu. Kirjutan blogi ikka edasi, omas tempos.

Eelmisel aastal käisin samal päeval Eesti jaanipeol Soomes, kuid seekord ei käinud ma kummalgi üritusel. Kuna mäletasin, et blogiüritusest tehti mingit sorti otseülekanne, siis ma piilusin korra ka sinna. Anu Saagim oli tark valik selle peo puhul, Ženja asemel võiks keegi teine meid järgmisel aastal üllatada. Aga nii palju kui pilte olen sirvinud, siis tundub, et blogijatel oli tore õhtu.

Palju õnne kõikidele võitjatele ja edu ka edaspidiseks!

30/05/2017

Kui hästi su boss Sind tunneb?

(Tütar proovis minust pilti teha.)
Teate seda tunnet kui keegi üritab Sind varahommikul isiklikult tervitada, aga ei tea isegi su eesnime... Äkki siis ei tervitaks nimepidi? Olen viimased üheksa kuud töötanud (ühes ja samas) lasteaias, aga tundub, et mu nimi on maru keeruline meelde jätta. Liina. No see ei jää mitte kuidagi meelde soomlastele. Seega noogutan kaasa kui keegi ikka veel mind perekonnanimega kutsub. Tuul on nagu kirjaveaga Tuuli, Tuulia, Tuula. Kuidas kellelegi.

Kuna minu ja juhataja sammud viisid meid hommikul mööda lasteaia koridori samasse kohta, teatasin talle veel jutu jätkuks, et mängin lasteaia kevadpeol täna klaverit, seepeale oli lasteaia juhataja taas hämmingus. Oi, ma ju ei teadnudki?! Mainisin viisakalt, et mängisin ju jõulupeol ka...

Aga seda ongi raske meeles pidada kui ainult üks täiskasvanu terve lasteaia peale oskab klaverit mängida (seda ma enam välja ei öelnud...) Ma ei tea... Selline ahhaa-elamus, et mõtlesin, kas juhataja teab üldse, et ma ikka seal majas töötan. Natuke naljakas oli ka, kuid samas no veidike piinlik... Nõme kritiseerida, aga noh ta on just seda tüüpi inimene, kes teab kõigest kõike ja kel on alati õigus. Igas asjas. Bosse peabki natuke klatšima, eks?

Kuidas teistel, kas töökoht on nii suur ja lai, et boss ei pruugi teie eesnimegi teada?

28/05/2017

Emmega lõbustuspargis ja EBA

Käisime mu emaga ja lastega laupäeval lõbustuspargis. Ma polegi blogis vist eriti oma vanematest pilte avaldanud, aga no kui avaldaks, siis inimesed näeksid, et ma meenutan välimuselt vist rohkem oma isa, samas näojooned on ka emaga sarnased.

Igatahes, laupäev. Vihma ei sadanud, kõiki atraktsioone läbi me seekord ei käinud, seega jäi midagi ka järgmiseks korraks. Meil vedas, mu ema sai töökoha kaudu (Helsingi lasteaiatöötajad) tasuta piletid, selline asi on alati tore boonus. Lennart on ka meetrimees ja pääseb järjest rohkematele asjadele, õnneks mõlemad lapsed on hästi välja koolitatud ja pigem julged kui arglikud. (Nali.) Mulle sobib, sest ma ise olen tegelikult täielik lõbustuspargifänn (hull).
Nüüd läheb päevade järjekord segamini, aga las olla. Reedel käisin lastega väikesel piknikul, alumisel pildil Lennart parasjagu lebotab mu hea ostu peal. Ma ei teagi veel, kas liigitada see mõtekate või mõttetute ostude alla. Kohati mõnus, aga siis tühjalt tuule käes hakkab justkui minema lendama...
Täna läksime rõõmsalt parte toitma, aga pärast pooletunnist otsimist ei leidnud me ühtegi parti rannast. No mitte kuskil. Viskasin saiakoti minema. Võite kolm korda arvata, kes siis põõsast välja kargas. Prääks. Ja võite nüüd ette kujutada hetk hiljem meie nutvat Lennartit. Emme ju oli just saiatükid minema viskanud... Oh jah. Ei läinud see ka päris nii nagu pidi. Läksime siis hoopis kohvikusse ja veetsime teistsuguse õhtupooliku. Oma väikese perega.

Muide, täpselt kolm nädalat veel tööd ja siis juuli lõpuni vaba! No töötu ju tegelikult, sest mu tööleping lõppeb ära. Mõnes mõttes kahetsen, et lubasin sel kevadel oma praegust töölepingut pikendada, nii mõnus oleks juba 1. juunist puhata. Aga no, need nädalad lähevad kiiresti. Ja nagu jutust on aimata, siis jätkan ma augustis seal samas lasteaias. Õnneks meie täiskasvanute tiim säilib enamvähem samana. See teeb asja palju lihtsamaks ja toredamaks. Aga nüüd aitab tööjuttudest!

Olen tähele pannud, et ma ei tea enam viimase ajal, milliseid postitusi lugejate jaoks avaldada. Igapäevaloba tundub paljude jaoks äkki igav, teisalt annab sugulastele ja tuttavatele hea ülevaate. Olen ikka erinevaid mustandeid siin valmis teinud, aga teinekord vaatan, ah see polegi nii tähtis avaldamiseks ja jätan mustandite kausta vedelema.

Sel aastal ma blogiauhindade jagamise üritusel ei osale. (Kui just mingi ekstreemreisi tuju mul sel päeval ei teki.) Aga osalen hääletuses eluliste blogide kategoorias. Hääletada saab ainult mai lõpuni! Ma käisin esimesel EBA aastal kohal, aga eelmisel aastal jäi vahele. Ega mulle see live-otseülekande idee ei meeldinud üldse, seega see on üks põhjuseid, miks ma pole enam sellest üritusest nii vaimustuses, aga see selleks. Ja mulle meenub, et käisin eelmisel aastal samal päeval hoopis Eesti jaanipeol Soomes (mis on ka sel aastal samal kuupäeval!), aga seekord ma ilmselt ei lähe kummalegi üritusele.

Olengi mõelnud viimasel ajal, et äkki peaks blogi koristama. Kirjutaksin ainult teatud teemadel... Ainult trennist?... Reisimistest?... Jääks nagu maru nigelaks see postituste arv. Avaldaksin ainult arvamusi?... Või hakkan lihtsalt Facebooki videopostitusi jagama? Keegi kirjutas kunagi, et mu blogi on nagu pudru ja kapsad, ma saan aru, siin on kõike. Kuidas parasjagu elu juhtub olema. 

http://eba.marimell.eu

24/05/2017

10 km jooks ja muud jutud

Homme on püha (helatorstai ehk taevaminemispüha), mis tähendab, et siinsetel on töölt vaba päev... Nii tore, kolm tööpäeva järjest ongi justkui maksimum, mida praegu jaksan. Nagu näha, siis ma pole jõudnud isegi postitada midagi 10 km jooksust, kuigi olin ometi nii elevil.

Pühapäeval toimus Helsingis 34. kord selline tähtis üritus nagu Naisten Kymppi ja olenevalt aastast on seal olnud osalejaid 16 000 - 30 000. See on rohkem nagu heategevusüritus, seega medaleid ei jagata. Kui mu tuttava mees poleks finišis lugenud, mitmendaks ta naine jõudis, siis poleks ka meie enda kohta teada saanud. Aga milline õnn, ma olin 80.-s ja sammuke enne mind mu sõbrana 79.-s (ikka käest kinni!).

Jooks oli minu jaoks väga raske juba algusest peale. Ma sain teada hiljuti, et mu rauavarud on otsas ja ma ei tea, kas see mõjutas mu jaksamist (loogiliselt võttes kindlasti), sest jalalihased oleksid jaksanud vabalt joosta paremini, kuid mul oli selline tunne nagu hapnik sai kogu aeg otsa. Aga ma nii sundisin end jooksma. Tegin vist umbes 4 kõndimispausi ka, aga midagi polnud teha, seekord pidi mu sõbranna mind sõna otseses mõttes finišisse vedama!

10 km 54 min
Pole paha. Üldse mitte. Aga kahju, et ei jaksanud rohkemat. Järgmine kord! Seni tangin rauda!

Kui kedagi huvitab täpsemalt, mis tähendab kui inimesel on rauavarud tühjad ehk rauavaegusaneemia, siis võib lugeda siit lingist ja ferritiinist täpsemalt siit lingist.
Hemoglobiin oli mul muide isegi üllatavalt normaalne, aga ferritiin kõigest 8 (naiste norm on 60-100, normipiirid 20-150). Eks need normipiirid erinevad maakonnati siin Soomes ka, kuid no ma leidsin vist põhjuse oma lõputule väsimusele. Muidugi rauadepoo ehk ferritiinisisaldus mõjutab ka kilpnäärme tööd ja kuigi arst määras eriloaga uued ravimid kilpnäärme alatalitluse raviks (mida siiani ootan), siis algab kõik rauavarudest. Meil on kahjuks suguvõsas raua omandamisega veidike probleeme, seega loodetavasti päris lootusetu see olukord pole...

Aga nüüd lisan paar pilti meie toredast päevast, hoolimata sellest, et korraks oli raske! Ilm oli ilus ja Naisten Kymppi jooksupäevadel pidi reeglina alati päikesepaisteline ilm olema, no umbes sama nagu meil alati jaanipäeval sajab vihma.

20/05/2017

Üksinda kodus ja homne 10 km jooks

Sellele nädalavahetusele sattus üritus Naisten kymppi ja kuna ma võitsin kaks piletit, siis osalemine oli kindel. Teised pereliikmed läksid Eestisse ja mina jäin üksinda koju. Mu plaan oli koristada ja niisama puhata enne pühapäeva.
Eile öösel keegi lasi hirmus kõvasti muusikat, aga see polnud mina (kuigi naabritädi kahtlustas vast mind). Ma jäin juba õhtul 18:30 magama ja magasin hommiku 8:39-ni. Päris mõnus ma ütleks!

Täna veetsime sõbrannaga õhtupooliku Aurinkolahti rannas ja valmistusime emotsionaalselt ja füüsiliselt homseks 10 km jooksuks. Ma veidike põen, et üritan liiga palju, aga õnneks me oleme kahekesi ja siis vajadusel utsitame üksteist kordamööda. Tegin täna ettearvamatu ostu ja soetasin meile äärmiselt vajaliku SUNBAG lebotamisasja.
Kes arvab ära kõige täpsemini meie jooksu AJA, saab auhinna! Me stardime 21.mail ehk homme täpselt kell 13:00, seni võib arvata!
*Jäta kommentaar siia blogisse või Facebooki!

16/05/2017

Sugaring ja muud iluteenused

Enne kui alustan naistejuttudega, siis soovin veel tagantjärele kõikidele teistele emadele ilusat emadepäeva. Nimelt meil oli väga kiire nädalavahetus, lapsel oli kahel päeval esinemised ja mu sõbrannal sünnipäev ja emadepäeva lõpetasime grillimisega mu ema juures. Praegu on lõpuks aeg maha võtta ja blogisse paar rida kirja panna, sest olen noorema lapsega jälle paar päeva kodus (võtmesõnadeks on köha ja palavik)...

Igatahes siin on mu kaunis ja alati särav parim sõbranna ja seda juba 21 aastat!
Ja nüüd nendest ilujuttudest! Ma ei ole varem eriti aru saanud, miks osad naised pidevalt ilusalongide vahet jooksevad. Aga omast kogemusest võin vastata, et sellest jääb vist sõltuvusse. Ning lisaks see on maru mugav.

Ma olen viimase nädala jooksul läbinud kolm erinevat protseduuri (kui neid kõiki selleks saab nimetada). Muidugi geelküünte hooldus ja varbaküünte geellakkimine pole midagi ekstreemset, aga usute või ei, kuid ma polnud kunagi varem jalahoolduses käinudki. Ise saab ju ka. Aga nüüd ma naudin ja käin kui võimalus tekib. Äkki kunagi siis näohooldus ja... Siis olen nii ära hooldatud, et keegi ei tunne mind enam äragi...

Geelküüned on mul nüüd sootuks erinevad kui muidu, sest julgesin väljuda oma mugavustsoonist (ehk siis prantsuse maniküürist või punastest küüntest) ja nüüd said nii uhked ning sädelevad, et selline tunne nagu ei julgeks neid näidatagi. Küüneõli tegi kuidagi eriti pruuniks mu sõrmed.
Aga nüüd põhiteemast - SUGARING! Olen sellest kuulnud (saadetes näinud jne), aga kuna ilusalongi nii kui nii ma jalgu pole varem tõstnud, siis ega ma muud ei teadnud sellest kui ainult seda, et see on nagu vahatamine - valus!

Olen oma sääri epileerinud siin ikka aastate jooksul ja mäletan väga hästi, et esimene kord oli hullem kui sünnitus. Oi ikka väga valus mälestus... Mujalt ma igatahes epilaatoriga ei ole suutnud puutuda (näiteks kaenlaalused on jube hell teema mu jaoks). Ma ei teagi mis, aga midagi muutus mu peas ja ma mõtlesin, et prooviks siis seda sugaring tehnikat. Et ma ei peaks kaenlaaluseid enam raseerima ja noh... Eks ma olen uudishimulik ikka ka. Kõike võiks ju proovida.

See kogemus polnud pooltki nii hull kui ma kartsin (ja ma ikka kartsin päris hullult). Suhkrumass pole kuum ja mu karvad polnud liiga pikaks kasvatatud. Nüüd peab lihtsalt hoolitsema ja millalgi koorivaid kindaid kasutama, sest mu teine suur hirm on sissekasvanud karvad. Ma panen hetk tagasi tehtud pildi siia, sest kaenlaalused on tõesti pehmed ja siledad. Millalgi uuesti ja varsti ilmselt sääred ja reied jne!

Nagu pildil näha, siis 24h hiljem pole peaaegu üldse punast nahaärritust. Jäin rahule ja varsti lähen uuesti!
Nüüd lõpetan selle isikliku jutu ja hakkan hoopis videot kokku monteerima sellest, kuidas ma natukene meest mängisin!

10/05/2017

Valikud, mida teeme ehk kuidas ma hommikuti kell 5 jõusaalis käin

Ma ei ilusta, on väga (!) raske muutus see ärkamine varahommikul. Kell 5 on veel minu jaoks öö. Kuid selline hommikune trenn on seda väärt. Miks ma ei käi pärast tööd trennis? Sest ma ei taha viia lapsi jõusaali mängutuppa kui nad on olnud niigi kogu päev lasteaias/ koolis hoius.

Ma tundsin juba mitu kuud, kuidas tahan end liigutada, kuid õhtuti olin nii läbi, et ei jaksanud isegi seista. Teine variant oligi käia trennis hommikuti kui lapsed veel oma ööund magavad. Ja nii ma sunningi end. Peaaegu iga päev. Mõni päev on kergem ärgata ja mõnikord jälle tekib tunne, et keegi võiks mu koos voodiga sinna jõusaali viia.

Olen varem käinud Ladyline jõusaalis (ainult naistele), sest mulle meeldib kui jõusaalis pole mehi. See on mu isiklik kiiks lihtsalt. Seekord käime koos Tambetiga Forever jõusaalis, siis on veits julgem tunne (eriti kui me oleme hommikuti esimeste 5 inimese hulgas). See on väga suur pluss, et 5-6 ajal pole jõusaalis rahvast. Ma lausa naudin. Ja eks ikka on mõnus hommikul 6 paiku vahel ka saunas istuda...

Ainuke hirm on see, et mis siis kui alguse motivatsioon kaob ära ja siis... Ei viitsi enam? Maksan niisama kuumaksu? Loodetavasti nii ei juhtu. Ma ei taha isegi mõelda sellele ja annan parima, et ikka 2-4 korda käiksin varahommikuti trennis.

Oh, saab näha. Loodan, et järjepidevust jätkub. Õnneks ma pole üksi, seega kui ise magaks hea meelega paar tundi kauem, aga teine juba sätib, siis on ikka kuidagi lihtsam püsti tõusta.

Ülemisel pildil on näha praegust vormi, ma keskendun jälle põhiliselt jooksule ning jala-tagumiku- ja kõhulihastele. Praeguses jõusaalis (Forever) on õnneks need hullud masinad, kus saab trepiastmeid kõndida. 500 sammukest tuleb ikka vähemalt iga päev trepist kõndida eks! Mõnus kui lihased on valusad, vähemalt on siis harjutused mõjunud.

Mis kellaajal te armsad lugejad trenni teete?

Muide blogijatevaheline võistlus EBA on käimas ja minu blogi leiab "Eluliste blogide" nimekirjast. (Kõiki kategooriad ei pea klikkimagi) Hääletada saad all oleval lingi kaudu:
http://eba.marimell.eu