ARHIIV

08/11/2017

Rohkem värvi

Mul tuli hirmus tuju osta kirbukalt kaks vana tooli ja need üle värvida. Olen kaua mõelnud, et kas need kuulsad kriidivärvid tõesti katavad nagu räägitakse. Ja kui mul tuju tuleb, siis ma pean kohe tegutsema.

Mul on olnud pikemat aega heledate toonide (loe: valge) hullustus peal, aga nüüd tekkis tahtmine tuua meie ellu rohkem värve. Ma ei kujuta ette, kas see on nii, aga mulle tundub, et kui mul on hinges olukord rahulikum, siis tahan näha enda ümber palju värve ning kui mu hinges hoopis keeb, siis proovin ma valge sisustusega seda tasakaalustada... Kummaline, aga hetkel mulle tundub nii.

Otsustasin, et kuigi kodu üldmulje on ja jääb heledaks, siis teen oma kätega igasse tuppa midagi värvilist. Pean silmas mööbliesemeid nagu näiteks kapp, tool, laud jne.
Kõik algas toolidest. Kuna piparmündirohelist värvi polnud poes valikus, siis mõtlesin poovida sinisemat tooni. Kasutasin Rustoleum Belgrave värve. Tulemus jäi ikka suht sinine. Tahtsin, et toolidel oleks ka omavahel toonivahe, aga musta juurde segades jäi teise tooli lõpptulemus täiesti roheline. Ma jäin tegelikult enavähem rahule, aga ega võib juhtuda, et värvin tumedama tooli millalgi üle. Esimene katsetus siiski. Iseenesest mulle väga meeldib, et kõik toonid on n.ö. hallika varjundiga ja tuhmid. Kes oleks arvanud? Mõni aasta tagasi arvasin, et hall on kõige koledam...

Värvi jäi üle, sest millegipärast ma ostsin viis korda rohkem värvi kui vaja ja nii ma siis sattusingi hoogu. Ma ei suutnud vastu panna ja tahtsin meie valgele kapile uue välimuse anda.  Projekti alustades polnud mul terviklikku pilti silme ees ehk siis ma ei teadnud tegelikult, mida ma täpselt teen. Iga päev tuli uusi mõtteid ja nõnda järjest katsetasin.
Lapsed on mööbli värvimisest väga võlutud, Lennart valis välja roosa värvipurgi ja ootab juba teist nädalat, et tema toa tool värvitakse roosa ja sinise seguga. Eks ma proovin siis tal lasta oma fantaasia ellu viia ja tal päris ise omale tooli tuunida. Mulle tegelikult meeldib teha selliseid asju, mille konkreetset tulemust ma ei oska ette näha.

Uued projektid ootavad, samal ajal on vaja külmadeks ilmadeks lastele villased sokid valmis kududa! 

27/10/2017

Kaminat oodates...

Hirmus külm. Mitte õues, vaid toas. Ma ei mäleta, et meil oleks varem korteris probleeme olnud sellega, et põrandad on jääkülmad.

Paar nädalat tagasi naersin endamisi, et vaat kui tore, meil on kaks kassi. Mõlemad jalad saab korraga soojaks. Tänaseks on lumi maha tulnud ja kui ühel päeval tõotas juba head (radikad olid justkui leiged?), siis praegu istun ma villased sokid jalas ja mõtlen, et oleks juba kamin (loe: maja) valmis...
Töönädal läbi, tähistan seda sellega, et lähen sõbrannaga õhtul kinno õudukat vaatama. Mind ei häiri popcorni hais, teiste söömishääled ega muud krõbistamised. Mulle lihtsalt meeldib kinos käia. Mulle meeldivad õudusfilmid, muidugi ka komöödiad, draamad ja tegelikult mu lemmikuteks on filmid, mis on tehtud tõsielu põhjal. Igakord kui näen õudusfilmis mingit eriti haiget stseeni, siis esimene mõte on mul hoopis see, et mis toimub selle inimese peas, kes selle on välja mõelnud? Selliste mõtetega ma nüüd lõpetangi tänase postituse.

Igatahes nüüd peab lastele hakkama õhtusööki sättima. Ilusat õhtu jätku kõikidele! 

23/10/2017

Restart

Meie sügisvaheaeg on läbi nagu niuhti. Eestis see alles algas nagu Facebooki postituste järgi olen aru saanud? Igatahes, meil algas täna tavaline arginädal ehk siis hommikul kell 7 sättisime täies hoos lasteaeda, kooli ja töökoha jaoks end valmis.

Ma ei saanud täna öösel üldse und, see on nii jube tunne kui tead, et pead uude kohta minema magamata. Kui tavaliselt tekivad mul öösiti (enda meelest) head ideed, siis täna keeras mõtlemine nii negatiivseks, et endal hakkas ka korraks halb. Hommikul ärgates oli olukord parem ja pärast tööpäeva ma juba naersin enda üle, kuidas on võimalik nii lolle asju endale unetuna ette kujutada. Aga tööl on tore. Kindlasti ka see aitab olla positiivne kui sinusse uues kohas sõbralikult suhtutakse.

Minu töö on küll tegelikult üsna vaheldusrikas, kuid nüüd sain esimese pikema tööotsa asendusõpetajana. Seega, tean juba eelneval õhtul, kuhu ma hommikul pean minema. Mulle tuli korraks idee, et teeksin iga nädal umbes 10-minutilise videokokkuvõtte, sest mulle tundub, et ma tahan igas postituses kümnest erinevast teemast korraga rääkida ja seda on mulle ka enne ette heidetud. Videos saaksin rohkem muljetada. 

Ma kirjutan praegu blogipostitust ja vaatan samal ajal mingit Soome filmi telekast taustaks. Tahan soovitada kõikidele, kes natukenegi soomlaste huumorit hindavad - vaadake Yle Areenast "Siskonpeti" ja "Luottomies" osad ära. Need on parimad! Vanem sari "Kumman kaa" on samuti super, aga ma ei tea, kas neid osasid on netis kuskil üleval. Kui nädalavahetusel pole kallimaga midagi teha, siis võite meelelahutuse mõttes vaadata ka "Kuudes kerta" (watchseries.eu). Seal näitleb ka Stig Rästa. 

Selliste mõtetega alustan mina oma nädalat. Olen seda meelt, et kui oled oma töökohaga rahul, siis pole need esmaspäevad ka nii jubedad kui väidetakse! 

05/10/2017

Perega Türgis... ja nädal pärast seda

Meie septembrikuu viimane nädal möödus Alanyas, kus päike paistis ja vesi oli mõnusalt soe! Seda reisi planeerisime ette umbes neli päeva. Mahutasime oma asjad ühte kohvrisse ja läksime. Kui suvi meie juurde ei tule, siis lähme ise suve juurde! Lennukist väljudes oli õhk 38 kraadi.

Õnneks saime ka Eleanora kooli direktorilt loa puhkusele sõita ja minu töö pole õnneks enam nii siduv, seega reisile mitte minemise põhjuseid justkui polnudki. Ja mina olen alati imestanud endamisi, et missugused vanemad need reisivad koolinädalal lastega soojale maale... Nüüd naeran selle peale ja tunnistan, et olen ise samasugune. No seekord läks nii. Õnneks teise klassi lapsele ei anta nii palju õppida, et teistest hirmsalt maha jääks.

Reisile me läksime tegelikult koos mehe venna perega ja üldiselt läks reis hästi. Paar viperdust tuli ikka sisse, aga ega ilma nendeta poleks ju seiklusi, mida hiljem meenutada. Pean silmas näiteks seda, kuidas Tambetit ei lastud lennuki peale meiega, sest ta pass pidi kehtima täpselt 150 päeva, mitte umbes viis kuud. No ta pass kehtis küll 143 päeva, aga sellest ei olnud kasu. Mina lastega (ja mehe venna pere) läksime Türki õige lennuga ja Tambet tuli siis ööpäev hiljem Istanbuli kaudu järgi... Ta sai passi kahe tunniga Tallinnas kätte ja veel reedesel päeval! Vedas.

Me oleme varem ühe korra kahekesi Türgis käinud (päris mitu aastat tagasi), aga kogu perega reisisime viimati Kreetale, siis kui Lennart oli alles mu kõhus. Nelja tärni hotell oli täitsa sobiv, sai seal samas ära proovitud ka Türgi saun massaažiga. Hamam. Esimene ja ilmselt viimane kord.
Kahel päeval olid meil kasutusel rendiautod, millega sõitsime ka mägedes ringi. Vaade võttis lastel ikka jalad värisema (eks muidugi minul ka, kartsin reaalselt, et lapsed kukuvad üle ääre kui kuskil kõrgustes söömas käisime), auto seisma jätmise peale ütles Lennart: "Oh, mulle meeldib parkida. Parkimine on hea!"
Merevesi oli ikka supp, aga lainete tõttu oli punane lipp üleval. Liival istuda ja oodata lained... Mõnus. Pärast seda kui üks suurem laine meie õhkmadratsi (ja muud mänguasjad) endaga kaasa viis, sisaldas meie tavaline päevagraafik paar tundi päevas hotelli basseinide ääres istumist, seal said lapsed rahus ujuda.
Viimasel päeval käisime me vaatamas Delfiinide showd. Seal esinesid ka hülged, kes olid igati toredad. Mina ja Eleanora käisime pärast showd ujumas 13-aastase delfiiniga nimega Star. See oli kihvt kogemus. Väga palju pilte mul sellest pole, sest iga foto maksis 15€ - 20€. Eleanora sai delfiini kallistada (nagu alumisel pildil on näha), delfiiniga tantsida, ujuda ja kõige tipuks tegi delfiinipoiss talle ka põsemusi!
Kojusõit oli muidugi väsitavam, aga see on alati nii. Vähemalt ei valutanud kellelgi kõrvad lennukis.

Oleksin ilmselt tulnud varem blogisse muljetama, aga saime kahjuks mingit suuremat sorti toidumürgituse endaga kaasa ja koju jõudes (reede õhtul) hakkas okseralli pihta.

Lennart muidugi kõige väiksemana sai kõige hullema kõhuviiruse, mida olen eales näinud. Asi oli ikka nii tõsine, et helistasin suht kohe ka kiirabisse ja järgmisel õhtul kutsusin kiirabi koju (sest tekkis palavik 38.55), kes soomlaste moodi ikka soovitasid olukorda jälgida, sest kõik olevat kontrolli all, kuigi Lennart oli 30 korda oksendanud...

Ilma pikema jututa - esmaspäeva hommikul läksin arstile ikkagi mõlema lapsega (kuna Eleanora hakkas ka oksendama) ja sealt viidi meid edasi kiirabiautoga haiglasse lasteosakonda ja vaene Lennart oli juba täiesti loid ning ta pandi tilgutite alla. Ta oli nii kokku kuivanud, et lausa eluohtlik. Kaotas umbes 20% enda kaalust. Homme arst pidi helistama meile ja loodetavasti ütleb ka uudiseid, mis bakter tal (ja ilmselt meil kõigi) kõhus möllas.

Nüüd taastume ja oleme Lennartiga nädala lõpuni kodused. Reisinädal möödus muidu kenasti, aga see, mis toimus pärast reisi, kaotas hetkeks mu mälust need ilusamad reisihetked.

Teinekord olen targem ja nõuan kiiremat arstiabi, isegi kui kiirabitöötajad ütlevad, et asi pole nii hull.

Nüüd oleks aeg reisikohver lõpuni lahti pakkida!

18/09/2017

Kui pole blogisse jõudnud...

... See ei tähenda, et mul poleks midagi kirjutada. Ikka on! Aga ma olen kogemata nii pika pausi sisse jätnud, et ei oskagi kuskilt alustada.

Ilmad on jahedad, suvest pole enam haisugi. Sel aastal oleme kandnud erakordselt palju vihmariideid. Aga septembrikuus - kõik on uus, eks?

Minu suvepuhkus lõppes juba ammu ära, naasesin rõõmsalt lasteaeda tööle augusti esimesel päeval ja arvasin, et see sügis on tavaline sügis nagu ikka. See tähendab minu jaoks, et ilma suurtemate muutusteta. Eelmisel aastal ju näiteks samal ajal läks meie suurem laps esimesse klassi ja mina sain uue töökoha ning jaksasin käia avatud ülikooli kursustel, ostsime mulle minu esimese auto ning kõige tipuks - meie pere sai kahe kassi võrra rikkamaks.

See aasta pole päris nii muutusterohke, aga et elu poleks hall ja igav, siis võin öelda, et vahetasin sel kuul töökohta. Õigemini keeldusin minemast sinna lasteaeda tööle, kus on suured hallitusprobleemid ja täiskasvanud vahetuvad igal nädalal, sest enamik haigestuvad koheselt! Mida ma siis oleksin pidanud tegema?

Hakkasin hoopis asendusõpetajaks! Töötan maakonnas, kus on 22 kooli, seega olen iga nädal erinevas koolis. Kindlasti on selline "iga päev uues klassis"-töö raske, kuid ma tahan sellel alal kogemust. Eks näis, mida kõike põnevat selline töökoha muutus endaga kaasa toob. Siiani olen positiivselt üllatunud. Eelmisel nädalal võeti mind kui asendajat väga positiivselt vastu. Nii õpetajate kui ka õpilaste poolt.

Täna sain vastukaaluks tunda, kuidas siis uut inimest proovile pannakse. Küll valetati, räägiti peale, vahetunnil hõiguti nimepidi ja üritati aknast ronida tagasi klassi... Tegemist oli siis neljanda klassi õpilastega. No ütleksin, et päris korralik vastuvõtt. Ma mõtlesin küll tol hetkel, et õnneks selle klassiga veedan ainult tänase päeva. Pikk naer... Aga kõik ülesanded saime siiski kenasti tehtud. Nii et lõpp hästi, kõik hästi!
Ilusat töönädala algust teile ka!

03/08/2017

Suvi tuli, suvi läks

Puhkus sai läbi ja nüüd olen tagasi tööl. Kuus nädalat eemal... Oli päris värskendav. Olen uues rühmas, kus on enamus uued lapsed, vaikselt tutvume. Selline septembri tunne on peal, kuna vanemal lapsel algab juba nädala pärast kool, mis tähendab täpsemat rutiini meie kodus. Kui vaid jaksaks oma jõusaali käigud ka sinna sisse mahutada. Praegu pole mul mitte grammigi üleliigset energiat ja ma olen alles kolm päeva tööl käinud.

Muidugi oleksin tahtnud paar kuud veel puhata, aga samas tööl on ka tore. Väsitav (ma olen nii kui nii väsinud), kuid mul on hea meel, et meil on hea tiim, seega olen rahul.

Puhkuse ajal olin Soomes. Meil oli tegelikult mu õelaps ka mõnda aega külas, seega meie lastel oli kohe toredam mängida. Võtsime üldiselt rahulikult, sest õelaps jäi vahepeal haigeks. Mida me siis tegime? Tahaks kirjutada, et mitte midagi erilist, aga tegelikult käisime ikka pea igal teisel-kolmandal päeval kuskil.

Kirjutan kõik, mis mulle jooksvalt meelde tuleb. Käisime esiteks paljudel erinevatel mänguväljakutel (esimest korda ka Angry birds mänguväljakul), niisama raamatukogus, pidasime minipiknikke, toitsime parte, panime minibasseini rõdule, tegime paar filmiõhtut, mängisime päris bowlingut, käisime loomaaias, kahes lõbustuspargis (Linnanmäki ja Tykkimäki), vaatasime lennukite õhku tõusmist, käisime veelkord Tropicarios, kinos, Hoplopis, põllult maasikaid korjamas ja lõpus olime mõned päevad suvilas (mökki Soomes) mille me täiesti viimasel hetkel rentisime. Siin oli kogu meie suvi ühes lauses. Ma ei hakka pikemalt heietama, sest mulle tundub, et muidu jäängi kirjutama. Vahepeal olid muide lapsed vanaemade juures, üks on praegugi.

Mõnel päeval olin ikka täiesti hommikust õhtuni horisontaalses asendis voodis ja selline tunne, et vajun kooma. Õnneks järgmisel nädalal on arst, siis saan teada, kas rauavarud on endiselt nullis või mitte. Enesetunde järgi pakun, et erilist muutust pole, aga loodan, et kasvõi mingigi rauapreparaat on ikkagi mõjunud. Mul neid nüüd mitu... Eks see selgub siis tuleval nädalal. Eks suurem päikesedoos jäi ka sel suvel saamata, aga no ilma ma mõjutada ei oska (veel).

Tegelikult ma olen mitmeid kordi mai lõpus/ juuni alguses päikese all käinud. Tahtsin sisimas ka seekord päikesereisile minna, aga kehva ilma tõttu olid peaaegu kõik reisid müüdud ja järele olid jäänud mõttetult kallid pakettreisid. Kes teab, millal järgmine kord suve näeme. Kui ikka soojal maal ei käi, siis jääb suvi justkui vahele.

Ma olen rahul, et meie suvi polnud algusest peale ära planeeritud ja me käisime jooksvalt enestunde järgi lastega ringi ja üritasime rahulikult võtta.

Pilt suvila tiigist:

22/06/2017

Kvaliteetne suvelaager? Kas ikka on?

Varsti on möödas juba nädal aega viimasest tööpäevast ja nüüd hakkan justkui imekombel tasapisi energiat endasse tagasi koguma. Kardan, et järgmised viis nädalat lähevad liiga kiiresti ja lõpuks olen kogu nn. puhkuse maha maganud. Kuigi sellest ära ei ütleks. Suurem laps on hetkel maal oma vanavanemate juures ja väiksem meiega kodus.

Suvel on justkui kohustus otsida lastele võimalikult palju tegevusi ning reisida ringi koos perega. Eriti suur õnn kui kõikidel pereliikmetel on samal ajal puhkus, aga lisaks laste puhkustele on vaja ka niisama puhata ja igavleda. Lastel peab igav ka olema nagu meie laste onu ütles. Nõustun täielikult. Ma tegin vist suure vea ja laadisin Pokemon Go oma lapsele hiljuti (esimene mäng ta telefonis) ja see on õudne, kuidas igasugune tehnika kooliealise lapse oma needusesse neelab isegi kui on kokkulepitud mänguaeg. Ei, ta ei istu ka kodus kogu aeg seal telefonis, sest ma lihtsalt ei luba, kuid see vigin kui peab mängu lõpetama! Aga kui kool algab 10. augustil, lubasin selle ära kustutada...

Tulin esialgu hoopis kirjutama, mida meie tahaks suvel teha ja kuhu minna, aga siis meenus üks paarinädalane tähelepanek. (Nagu ikka, üks teema viib teiseni ja ma pean oma rääkimise vajaduse blogis ühe postituse all tühjaks pigistama. Igatahes.) Oma suve me kindlalt ära ei plaani. Ma lihtsalt ei jaksakski, aga see selleks.

Paljud vanemad saadavad lapsed suviti erinevatesse lastelaagritesse. Ka minule tuli kevadel igasuguseid teateid koju, aga ausalt öeldes ma ei hoolinud nendest, sest minu esimese klassi laps pole mitu ööd kestva laagri jaoks valmis ja sellised päevalaagrid, mis kestsid juuni esimestel nädalatel kella 9-14-ni, olid võimatud just seetõttu, et ma olin tööl ja mul lihtsalt polnud aega viis päeva järjest last transportida õigel kellaajal kuhu vaja. Aga kui Eleanora on järgmisel aastal huvitatud, siis miks mitte. Peab organiseerima. Aga nüüd asjani!

Tahtsin rääkida hoopis sellest, mida ma oma silmaga nägin. Olime paar nädalat tagasi töö juures lasteaiarühmaga mänguväljakul ja nägime lähipiirkonna suvelaagri (päevalaagri ilmselt) lapsi. Esialgu arvasin täiesti tõsiselt, et kõik jahivad pokemone või neil on mingitsorti ühine orienteerumise ülesanne, sest ka täiskasvanu oli ninapidi telefonis... Aga siis selgus kurb tõsiasi (küsisin lastelt) ja tuli välja, et kõik passivad niisama netis. Kokku oli lapsi umbes 15. Ma olin nii hämmingus ja tegin isegi asitõendiks pildi. Kindlasti pole see kõige ilusam tegu, aga ma olin lausa vihane. Kas sellist suvetegevust me tahamegi oma lastele? Lapsevanemad maksavad raha, et lapsed saaksid laagris uusi sõpru, selle asemel, et ninapidi mobiilis istuda, mida nad seal täiskasvanu silme all teevad?... Jube vaatepilt.
Siinkohal tahan kiita eestlaste korraldatud laagrit, kus mu sõbranna laps käis ja sinna näiteks telefone ei tohtinudki kaasa võtta. Ma pole rohkem muljeid temalt küsinud, aga seda viga saab parandada.

Seega mõelge ja uurige täpsemalt järgi, kuhu te oma lapsed suvel saadate. Nüüd oskan ka ise targem ja tähelepanelikum olla.

Meie käisime täna Lennartiga "koduloomaaias" ja tema huvi loomade ja putukate vastu aina kasvab. Jaanideks plaane meil pole!

11/06/2017

Mida teha lastega Soomes? Tropicario ja Heureka

Lapsed on meil just paraja vanusega (3 ja 7), et maailma uurida ja kõike avastada. Ja seda koos perega.

Heureka
Aadress: Tiedepuisto 1, Vantaa

Viimati käisin Heurekas vist viis aastat tagasi ja see tundus jube igav. Seekord on mul aga väga positiivsed tunded. Heureka sarnaneb Eesti Ahhaa keskusega. Me olime seal laupäeval kokku viis tundi. Päriselt! Kuni sügiseni on seal veel selline näitus nagu "Animal Inside Out" (Eläinten Body Worlds). Saime näha, mis on loomade karvade ja naha all. Alguses oli veidike jube, aga millalgi lapsed harjusid ning vaatasid juba kõike tavalise pilguga. Oh seal oli igasuguseid asju, Lennart oleks tahtnud kõike pool tundi kauem uurida ja muidugi said lapsed erinevate asjadega mängida. Lapsed on praegu eriti uudishimulikud ja mulle tundus, et käisime seal nüüd täpselt õigel ajal. Jäime rohkem kui rahule.

Hinnad:
Täiskasvanu 22€
Laps 15€
Alla 6-aastased tasuta
Tropicario
Aadress: Sturenkatu 27, Helsingi

Pühapäeval mõtlesime minna Korkeasaari loomaaeda, aga selleks ajaks kui me kohale jõudsime muutus ilm maru jahedaks. Sõime alustuseks loomaaia restoranis pitsat ja jälgisime ilma. Vihma hakkaski sadama. Kuna me olime suhkrust (õhukeselt riides), siis ei viitsinud keegi vihmaga mitu tundi jalutada. Ometi olime me juba lastele lubanud loomi vaatama minna. Kell oli parajalt palju ja ainuke muuseumilaadne koht, mis veel oli avatud - oli Tropicario. Ma oletasin, et seal on akvaariumites igasuguseid eksootilisi putukaid ja konni, kuid ma poleks osanud oodata, et meid ootab ees väga vinge koht.

Ma pole kunagi nii suuri madusid näinud. See oli nii lahe. Palju etem kui loomaaias käik (sest me oleme seal igal aastal käinud). Kõike nägi nii lähedalt. Olgugi, et see polnud meeletult suur koht, siis läks meil tund aega nagu niuhti. See on avatud iga päev kell 10-19. Ma olin sama vaimustuses kui lapsed ja võibolla rohkemgi. Soovitan just vihmasel päeval sinna minekut. Muidugi kui troopikamaailmast välja astusime, siis paistis päike. Loomaaias käik jäi teiseks korraks.

Hinnad:
Täiskasvanu 13€
Laps 8€
Alla 4-aastased tasuta

Eriti kihvt oli näha all pildil olevat tegelast liikumas ja seda, kuidas ta korraks ujumas käis. Nägime ka krokodille ja kilpkonne, ja muidugi hirmsalt suuri madusid. Mulle tulid külmavärinad kui need hiigelmaod liikusid.
Me veedame tihti nädalavahetused lihtsalt pere seltsis ja oleme pigem kodused (ei tee suuri väljaminekuid jne), kuid see nädalavahetus oli vastukaaluks vägagi tegus. (Olgem ausad, ma olen lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa suurt midagi teha, ammugi planeerida. Mu algne plaan oli kodu rahus koristada, aga see mõte ei meeldinud lastele ja tegelikult ega hiigelsuur puhaste pesude hunnik kuhugi ei kao, ainuke oht on see, et kassid lähevad sinna magama... Seekord aga teistmoodi.) Eks ringi seigeldes seda raha kulub ka igale poole, sest piletite lisaks kulub söökidele ja jookidele... Kuid sellistes kohtades käies saame me elamusi ja toredaid mälestusi. Tasub igati ära.

Ootan kõikide soovitusi, kuhu võiks veel minna lastega (Helsingi piirkond +100 km)? Lisaks Serena ja Puuhamaale!

Blogiauhinnad on jagatud

Kallid lugejad, kõige esimesena ütlen aitäh kõikidele, kes minu poolt hääletasid! Pean silmas eilset EBA üritust. Kuigi isiklikult kohale ma ei saanud minna, oli siiski tore leida end 12. kohal. Eluliste blogide kategoorias on ju kokku kõige rohkem blogijad ja arvata võis, et ma esikolmikusse ei mahu. Kirjutan blogi ikka edasi, omas tempos.

Eelmisel aastal käisin samal päeval Eesti jaanipeol Soomes, kuid seekord ei käinud ma kummalgi üritusel. Kuna mäletasin, et blogiüritusest tehti mingit sorti otseülekanne, siis ma piilusin korra ka sinna. Anu Saagim oli tark valik selle peo puhul, Ženja asemel võiks keegi teine meid järgmisel aastal üllatada. Aga nii palju kui pilte olen sirvinud, siis tundub, et blogijatel oli tore õhtu.

Palju õnne kõikidele võitjatele ja edu ka edaspidiseks!

30/05/2017

Kui hästi su boss Sind tunneb?

(Tütar proovis minust pilti teha.)
Teate seda tunnet kui keegi üritab Sind varahommikul isiklikult tervitada, aga ei tea isegi su eesnime... Äkki siis ei tervitaks nimepidi? Olen viimased üheksa kuud töötanud (ühes ja samas) lasteaias, aga tundub, et mu nimi on maru keeruline meelde jätta. Liina. No see ei jää mitte kuidagi meelde soomlastele. Seega noogutan kaasa kui keegi ikka veel mind perekonnanimega kutsub. Tuul on nagu kirjaveaga Tuuli, Tuulia, Tuula. Kuidas kellelegi.

Kuna minu ja juhataja sammud viisid meid hommikul mööda lasteaia koridori samasse kohta, teatasin talle veel jutu jätkuks, et mängin lasteaia kevadpeol täna klaverit, seepeale oli lasteaia juhataja taas hämmingus. Oi, ma ju ei teadnudki?! Mainisin viisakalt, et mängisin ju jõulupeol ka...

Aga seda ongi raske meeles pidada kui ainult üks täiskasvanu terve lasteaia peale oskab klaverit mängida (seda ma enam välja ei öelnud...) Ma ei tea... Selline ahhaa-elamus, et mõtlesin, kas juhataja teab üldse, et ma ikka seal majas töötan. Natuke naljakas oli ka, kuid samas no veidike piinlik... Nõme kritiseerida, aga noh ta on just seda tüüpi inimene, kes teab kõigest kõike ja kel on alati õigus. Igas asjas. Bosse peabki natuke klatšima, eks?

Kuidas teistel, kas töökoht on nii suur ja lai, et boss ei pruugi teie eesnimegi teada?